David Quammen kirjutab suurepärases raamatus “Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia” (Äripäev 2012), et seda tüüpi viirused muteeruvad ägedalt, nii rajult, et tihtipeale kihutavad tupikusse. Siiski: “RNA-viirused arenevad kiiremini kui vist ükskõik millised teised organismid planeedil Maa. See teeb need nõnda muutlikuks, ettearvamatuks ja kiuslikuks.”
Küllap kiusab SARS-CoV-2 inimkonda veel mõnda aega. Ühendkuningriigi teadlased räägivad juba kolmandast koroonalainest. Ja kui täna ja praegu küsin, nagu ilmselt paljud, et milline suvi meid siis tänavu ootab, siis tunnen, et olen vastates kuidagi ebalev.
Äravõetud vabadus
Internet on võimas ühendaja ja paljud inimesed justkui ei näi tundvatki puudust, et meil pole enam mõnda aega olnud võimalik piirikontrollita Tallinnast Lissaboni kõndida. Isegi Soome ei pääse niisama. Üks vabadus on meilt ära võetud. Minu meelest on ka kümned tühjaks jäänud äripinnad väga nukker vaatepilt, ehkki mul on tuttavaid, keda rõõmustab turistideta Tallinna vanalinn.
Euroopa on lootusrikas, soovides koroonapasside abil puhkuste perioodiks Schengeni süsteemi taas enam-vähem tavapärasel moel käima panna. Kas see toob väliskülalisi ja tulu ning annab värsket hoogu meie kokku kuivanud HoReCa (ehk hotellide ja söögikohtade) sektorile? Midagi kindlasti. Kui rahvas liigub, liigub ka raha. Eesti on väike avatud majandus ning isegi tillukesel määral lisateenistust võib olla paljudele mikro- ja väikeettevõtetele elulise tähtsusega.
Soomlased ei pruugi sel suvel Eestisse tulla, isegi mitte eelmise suve mahus. Osalt riigi piirangute poliitika, osalt koroonaajal muutunud hoiakute tõttu. Soomes olla lisaks siseturismile mökki- ehk suvilakultuur jälle ellu ärganud. Fakt on see, et isegi kui kord jälle rahvas vabalt liigub, tuleb paljud asjad uuesti mõtestada. Äris ja elus.
/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)