JUUBEL ⟩ 80-aastane Arvi Prei hiidrahnu otsa ronida ei pelga

Monika Metsmaa
, Toimetaja
Copy
MERETAGUNE VÄRK: Saarel saab elektrit tuulest või päikesest. Arvi Preil on katusel päikesepaneelid.
MERETAGUNE VÄRK: Saarel saab elektrit tuulest või päikesest. Arvi Preil on katusel päikesepaneelid. Foto: Saarte Hääl arhiiv

Täna 80. sünnipäeva tähistav Arvi Prei käib oma armsa Vahase hiidrahnusid üle vaatamas vähemalt paar korda nädalas.

“Mõlemad kivid paistavad mulle ka aknast kätte,” ütleb juubilar. Igaks juhuks käib ta aga ikka kontrollimas, kas rahnud on alles.

“Väiksem neist on piirikivi, aga piirikivid kipuvad ju vahel nihkuma,” lausub Prei.

Talu Vahase saarel ostis Prei üle 35 aasta tagasi. “Praegu toimetangi siin, Kuressaares käin vahel harva,” räägib Prei.

Viie aasta eest otsustas Arvi Prei osa oma Vahasel asuvast kinnisvarast ehk pea pool saart müüki panna – et keegi teine hakkaks linnukaitsealal asuvat maatükki hooldama. Algul oli 25 hektarit müügis poole miljoni euro eest, ent isegi hinna langetamine 100 000 euro võrra ei aidanud maatükile uut omanikku leida. Nii toimetab seal endiselt Prei ise.

2018. aasta augustis tunnustas Eesti looduskaitse selts Arvi Preid ja kaptenist kirjanikku Lembit Uustulndi Suure Tõllu muistenditega seotud Vahase hiidrahnude ümbruse ja radade korrastamise eest.

“Püüan kivide ümbrust jõudumööda korras hoida,” räägib Prei. Selleks, et nii tal endal kui ka Vahase külalistel oleks mugavam kivihiiglaste otsa ronida, on ta kummagi jaoks meisterdanud redeli.

“Ise ronisin rahnu otsa viimati eelmisel nädalal, ilma redeli abita aga viis aastat tagasi,” ütleb Prei. Tema sõnul ei ole rahnu otsa ronimine redelit kasutamata mingi eriline kunsttükk. “Küllap saaksin sellega ka praegu hakkama,” arvab Prei.

Saare Kaluris 1970-ndail kalatraaleri pootsmanina alustanud ja hiljem tuukrina töötanud Arvi Prei on seilanud nii koduvetel kui ka maailma meredel. 1981. aastal Aafrikast naasnud, otsustas ta ühel hetkel siiski maameheks hakata. Ometi jäi tema amet merega seotuks: mehaanikatehnikumis õppinud mees asus tööle Saare Kaluri plekk-karbitsehhis.

Osavate kätega saarlase tehtud on ka mälestusmärk kunagisel purjelaevade ehitusplatsil Lõmala lähedal. “Mu vanaisa oli seal laevameister,” ütleb Saaremaa merispordi seltsi ja Saaremaa merekultuuri seltsi staažikas liige Arvi Prei. “Viimane purjekas lasti sealt vette, kui ma väike poiss olin.”

Allveeklubi Süvala asutajaliikmena oli Arvi Prei üks neist, kes Tagamõisa lahes uppunud traallaeva otsis ja ka leidis. Mehed leidsid ka kullalaeva Valeria asukoha, ent toonasest akvalangistivarustusest Prei sõnul siiski ei piisanud, et poolesaja meetri sügavusele sukelduda.

Avamerepurjetajana on Arvi Prei kaasa löönud erinevatel võiduseilamistel. “Nüüd pole ma enam tükk aega merel käinud – minu eas ei sobi seda enam teha,” lausub Prei. “Andsin oma paadi pojale ja nüüd veavad pojad mind paadiga korra nädalas edasi-tagasi.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles