KÕNE IFFILE ⟩ Sünnipäev linnulaulu, suitsukala ja Pavlova tordiga

Ivo Linna. Foto: Irina Mägi

“Mul on hea meel, et mu sünnipäev on juhtunud nii ilusale ajale. Loodus on lausa imeline!” leiab tänane sünnipäevalaps, laulja Ivo Linna.

Tänu koroonaajale olen saanud kogu aeg Muhus olla ja seda aega südamest nautinud. Ilmad on ju tänavu kevadel ja suve hakul olnud võrratud. Arvan, et ma ei ole juba üsna palju aastaid näinud nii paksult õisi täis toomingaid ja õunapuid kui sel kevadel. Ja pärastine õietuisk – see oli võimas!

Looduse sümfoonia

Sel aastal on mu kodu ümber väga palju linde – ööbikuid, rästaid. Meil õuel on kuldnoka pesakast. Pojad tulid välja ja ühel hetkel olid nad läinud. Natukese aja pärast – ja mitmendat aastat järjest – hõivasid selle pesakasti piiritajad. Suitsupääsukeste pesi on meil rehe all koguni mitu. Õhk on lindude säutsumist täis.

Kuna ma ei ole ornitoloog, siis kõiki linde ma määrata ei oska. Ühel päeval aga nägin, et meie sirelipõõsas elab pöialpoiss. Neid linde kohtasin viimati lapsepõlves. Üks võimsamaid vaatepilte aga on näha lendamas kotkast. Neid näen lendamas iga päev – neil on vist kuskil läheduses pesa.

Õhtul on nii mõnus õues maja ees istuda ja lihtsalt kuulata – looduse sümfooniaorkestrit.

Mul on hea meel, et mu sünnipäev on juhtunud nii ilusale ajale. Loodus on lausa imeline!

Eks seda sünnipäeva-ilma ole aastate jooksul olnud igasugust – palavat, võimsa äikesega, meeletu paduvihmaga, ka ainult kuue-seitsme soojakraadiga. Aastad pole ju vennad.

Noorena oli sünnipäeva tähistamine muidugi väga tähtis. Mida vanemaks aga saad, seda vähem oluliseks see päev muutub. Ka seekordset sünnipäeva võtan väga rahulikult. Lapsed tulevad Muhusse, aga mingit suuremat üritust meil planeeritud pole. Mis sa sellise kuumaga ikka pidutsed. Teeme suitsukala ja mingit värsket salatit juurde. Mu kallis abikaasa küpsetab Pavlova tordi. See tort ilmus meie menüüsse seitse-kaheksa aastat tagasi. Mina eriti palju magusat ei söö, aga see Pavlova tort on tõesti imeline – lahe ja mõnus. Sellise kuumaga tugevamat toitu, näiteks liha, ei tahagi.

Miski, mida oodata

Pühapäeva hommikul laseme koos väimehega tänavu esimest korda vette paadi, mille Saaremaa merispordi selts mulle kaks aastat tagasi 70. sünnipäevaks kinkis. Eelmistel suvedel oleme paadiga käinud Kõinastu laiul ja mujalgi.

Mulle väga meeldib sellega törtsutada või siis lihtsalt aerutada – seda viimast juba varasest noorusest. Niimoodi paar tundi merel olles valdab sind tunne, mille kirjeldamiseks tuleb sõnadest puudu. Aerud sulpsatavad, sina mõtled oma mõtteid, vaatad looduse ilu ja elu. See on miski, mida oodata. See on lausa füüsiline vajadus – paadiga vee peal olla.

Ujumas olen tänavu käinud juba korduvalt. Vesi on meres praegu suurepärane. Mulle meeldib, kui vesi pole ülemäära soe, vaid pigem 16–18-kraadine. Siis on suplus mõnusalt karastav.

Tänu taevale, pärast pikka pausi on esinemisi juba olnud ja tuleb veel – muidu läheksin lauljana rooste. Suvel ootab ees päris palju tööd. Jaanilaupäeva õhtul astume Supernovaga üles Viimsis. Juulis on tulemas Tarmo Pihlapi laulude turnee kontserdid ning augustis Mati Nuudele pühendatud kontserdid.

Olge kõik terved ja nautige suve!