L, 10.12.2022

ILMAR RAAG ⟩ Koroonasegadus ja kriisitüdimus

Ilmar Raag
Koroonasegadus ja kriisitüdimus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ilmar Raag
Ilmar Raag Foto: Remo Tõnismäe

"COVID-19 pandeemia tähendas meile kindlasti kriisi, mille üheks märksõnaks oli segadus.“ kirjutab saarlasest režissöör ja kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag.

2020. aasta 12. märtsil väljakuulutatud eriolukord tõi nii mõnegi inimese meeltesse võrdluse teistegi kriisidega. Retooriline küsimus kõlas: kui meil on tervishoiukriisi puhul jalad sel moel nõtkuma löönud, siis kuidas me ühiskonnana tuleksime toime sõjaga?

Kaks suurimat väljakutset kriisitüdimusega võitlemisel on ennustamatusega toimetulek ja kaasamise raskus.

Sotsiaalpsühholoogiliselt oli kogu koroonakriisi kõige suurem strateegilise kommunikatsiooni väljakutse ennustamatusega toimetulek. See avaldus eelkõige kriisi alguses, kui mitmed olukorrad olid kõigile esmakordsed ja ka teadlaste prognoosid osutusid tihti valedeks.

Sellises olukorras muutuvad eriti haavatavaks samad riskigrupid, kes juba enne kriisi olid sotsiaalselt marginaliseerunud. Need on inimesed, kes tajuvad, et nad ei kontrolli oma saatust. See tekitab ängi, mis võib viia ka irratsionaalsetele vägivallapursetele.

Professor David Kilcullen, strateeg ja vastuhakkamise vastane ekspert on sel puhul julgeolekuteooriate maailmas jõudnud võistleva kontrolli teooriani, mille puhul ei eelista kodusõdade olukorras inimesed mitte seda võimu, mis pakub kõige rohkem hüvesid, vaid võimu, mis pakub kõige kindlamalt etteaimatavat maailma.

Ehk kui NATO väed pakkusid Afganistanis külaelanikele kooli ja uut tervisekeskust, siis ei olnud see midagi väärt olukorras, kus nad ei suutnud pakkuda külaelanikele usutavalt püsivat kaitset.

“Valge raamat”

Taliban aga alustas sõnumist "Me tuleme siia, et jääda". Nende sõnum oli lihtne: "Teile ei pruugi paljud asjad meeldida, aga kui te meie reegleid järgite, siis te jääte ellu." Omal moel võib öelda, et ka Nõukogude võim suutis pärast Teist maailmasõda Eestis samal viisil murda metsavendade vastupanu.

Nendest võrdlustest võtame kaasa teadmise, et valitsus, kes ei suuda oma tulevikuotsuseid arusaadavalt edastada, sisendab inimestele ebakindlust. Kui lugeda kriisiaegset Eesti ajakirjandust, siis kõige tihedamini näeb seal spekulatsioone nagu: huvitav, kas valitsus x nädala pärast hakkab piiranguid karmistama või leevendama. Aga täpselt ei tea keegi.

Väga oluline samm etteaimatavuse suunas oli 8. aprillil 2021 tutvustatud "Valge raamat", mis seob erinevad indikaatorid vastavate meetmetega. Edasisel ühiskonna hoiakutega arvestamisel on võimalik, et "Valges raamatus" toodud otsustuspunkte muudetakse, näiteks, kui Eestis saab olema rohkem juhitava hingamisega haiglakohti või haiglaõdesid või muutub üldine ühiskonna hinnang COVID-19 surmade kohta.

Oluline on aga see, et kord juba loodud juhtimisinstrumenti kasutataks järjekindlalt, sest vastasel juhul toob see endaga kaasa taas segaduse kommunikatsioonis.

Kaasamise raskus

Eestis on olnud mitu hea kuvandiga suuremat üritust või protsessi, kus kogukonna edu on seotud kaasatud inimeste hulgaga. Kommunikatsiooni mõttes tähendab iga kaasatud inimene, et ühiskonnas laieneb nende inimeste hulk, kellele ühine jõupingutus muutub südameasjaks. Meenutagem kasvõi "Teeme ära!" koristustalguid.

COVID-19 kriisi puhul on peamine sõnum olnud aga mitmele senisele harjumusele vastupidine – inimesi keelitatakse mitte midagi koos tegema. See loob inimestes iseäraliku kontaktist lahtioleku tunde. Inimesed on otsekui lennukis, mis läbib turbulentsi.

Parim, mida nad teha saavad, on kinnitada turvavööd ja hoida kramplikult kinni käetugedest. Igal juhul suureneb taolises sundolukorras ärevus.

Hüpoteesi korras väidaksin, et inimeste kaasatuse tase on pöördvõrdeline eriolukorra juhtimisele tehtava kriitikaga. Siiski ei saa öelda, et tegemist oleks eksistentsiaalse probleemiga, vähemalt praegu.

Kokkuvõtteks. Vaadates tagasi, on väga raske lugeda Eesti COVID-19 võitluste edu ja ebaedu üheselt hea või halva kommunikatsiooni teeneks. Võrdlus sõjatüdimusega toob välja, et teatud protsessid on suurte kriiside puhul paratamatud. Eelkõige näeme, et meedia ärevusfoon on tihti negatiivsem kui objektiivselt kulgevad protsessid.

Samas kinnitub mitmete varasemate kriiside puhul nähtu: Eesti avaliku arvamuse hoiakud sõltuvad väga palju muu maailma uudistest ja inimeste käitumine ei sõltu otseselt klassikalisest kommunikatsioonist. Selle asemel muutub pikaajalise mõju saavutamiseks oluliseks iga inimese isiklik kriisikogemus.

Seejärel mõjutavad inimeste käitumist ka võimu jõuga kehtestatud piirangud.

Klassikalisele kommunikatsioonile jääb selles olukorras vaid piirangute seletamise ja rakenduslike suuniste roll. Kui aga otsida kõige paremat kommunikatsioonipraktikat, siis on selleks olnud COVID-19 statistika avalik jagamine.

Olukorras, kus koroonaviiruse teine laine hakkab läbi saama, oleme sisenenud järgmisse faasi, mille sisuks on COVID-19ga koos elama õppimine. Ja selle peamiseks tingimuseks on harjumused, mis tuginevad sotsiaalse keskkonna etteaimatavusele.

Saarte Hääl avaldab loo lühendatult. Täispikka teksti "COVID-19 kommuni­katsioon kriisi­kommunikatsiooni peeglis" loe Riigikogu Toimetiste juunikuu numbrist.

Märksõnad
Tagasi üles