“Tänapäeva lapsed, vati sees kasvanud lumehelbekesed – ei need oska ega taha tööd teha!” Nii kõlab üsna tüüpiline arvamus praegustelt täiskasvanutelt. Eks selles ütluses ole muidugi omajagu tõtt. Paraku peavad praegused täiskasvanud siin süüdistama ka iseennast. Sest oskus tööd teha tuleb lapsel tööd tehes. Töötahe aga sünnib siis, kui on miski, mis tööd tegema innustab – näiteks võimalus oma töö eest raha saada.
Veel mõnikümmend aastat tagasi oli toonastel lastel võimalus raha teenida palju suurem kui praegu. Väiksemad said käia töö- ja puhkelaagris, suuremad õpilasmalevas. Tänapäeva lastel on võimalused suviti tööd teha pehmelt öeldes nigelad. Malevaid, tõsi küll, korraldatakse ka praegusel ajal, paraku jagub neis kohti vaid vähestele. Küllap jaguks rohkem, kui seadused poleks nii ranged ning asutuste-ettevõtete juhid oleks altimad noori tööle võtma. Kahjuks peavad paljud õpetaja ja järelevaataja rolli liiga vaevarikkaks. Samuti on seadus üsna range selles osas, milliseid töid lapsed ja alaealised tohivad teha ning milliseid mitte. Kui isegi teismeline ei tohi muru niita – ka siis mitte, kui ta seda soovib –, miks peaksime eeldama, et ta täiskasvanuna seda enam teha tahab?