1. juuli - saarlaste ja muhulaste leinapäev

Saaremaa Memento juhatuse liige Rein Väli Foto: Tõnu Veldre/Saarte Hääl

“Kui avame kalendri ja sealt juulikuu tähtpäevi uurime, siis ei leia me kusagilt sellist tähtpäeva nagu juuliküüditamise mälestuspäev. Ometi toimus 1941. aastal 1.–3. juulini suur küüditamine,” kirjutab Saare maakonna Memento ühenduse juhatuse liige Rein Väli.

Miks pole siis juuliküüditamise kohta kalendrisse sõnagi märgitud? Seda peaks küsima kalendri koostajatelt ja võib-olla ka ajaloolastelt.

Öeldakse, et inimese mälu on lühike. Kuidagi ei tahaks selle ütlusega leppida, kuna aegade hämarusest ilmub sageli uut teavet ammu unustatud asjade kohta ja need asjad pakuvad huvi.

1. juuli küüditamisest rääkides peame silmas neid küüditamisi juuli hakul, mis toimusid põhiliselt Saaremaalt ja Muhust, kuid millesse olid haaratud ka need külalised, kes sel ajal saartel viibisid. Aga värskendagem mälu ja vaadakem tagasi 80 aasta tagustele sündmustele.

Saartelt viidi ära 697 inimest

Kui 1941. aasta 14. juunil nabiti Nõukogude võimu poolt kinni need, kes olid selle võimu jaoks poliitilised isikud (riigitegelased, Eesti riigi teenistuses olnud inimesed), siis 1.–3. juulini püüti ja arreteeriti neid inimesi, kes olid eluedendajad – sealhulgas ettevõtjaid, talupidajaid. Haarati kaasa ka neid, kellele oli näpuga näidatud.

See oli karm süüdistamine ja küüditamine. 14. juuni küüditamisel viidi perekonnad Siberisse, pered lahutati ning perepead hukati või surid vangilaagrites. Samas tulid paljud siiski tagasi. 1. juuli küüditamisega viidi aga ära palju rohkem inimesi.

Toogem tõestuseks mõned arvud. 1941. aasta 14. juunil viidi saartelt ära 530 inimese ümber, kellest pea pooled tulid tagasi (siiski mitte meestest). 1. juulil 1941 viidi saartelt 697 inimest – neist 233 meest. Tagasi tuli vaid 14, mõningatel andmetel 16 inimest. Ülejäänud hukkusid Siberi avarustes. Naisi ja lapsi, kes viibisid Harku vanglas, ei jõutud siiski ära saata, sest Saksa vägede saabumise tõttu läks Vene sõduritel kiireks. Nii unustasid nad nais- ja lapsvangid ning pagesid.

“Paljusid ootas kodusaarel ees üllatus: nende kodus olid võõrad inimesed juba ees.”

Nüüd tekkis Harku vanglas segadus. Väravad olid küll avatud, ent inimestel hirm suur. Keegi ei teadnud, mida teha või kuhu minna. Julgemate eestvedamisel põgeneti lõpuks, kuhu keegi sai. Kellel oli sugulasi, tuttavaid, läksid nende juurde. Kes põgenes teab kuhu.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkasid saarte elanikud otsima võimalusi koju naasmiseks.

Majad ja korterid jäid tühjaks

Suurem osa pääseski kodusaarele, kuid paljusid ootas ees üllatus: nende kodus olid võõrad inimesed juba ees. Kui inimesed küüditati, jäid nende majad, korterid ju tühjaks. Muidugi kasutas teatud osa inimesi selle võimaluse ära, et asuda elama senistest paremates tingimustes. Olid ju need, kes ära viidi, suhteliselt jõukad inimesed. Ja need, kes olid vangi saadetud, ei saanud ju sinna kaasa võtta ei majapidamistarbeid ega mööblit.

80 aastat on pikk aeg. Selle aja jooksul on Eestimaal aset leidnud nii suuri kui ka pisemaid muutusi. Pärast küüditamist oleme üle elanud sõjakoledused, 1949. aasta märtsiküüditamise, kolhooside ja sovhooside aja. Nüüd siis ka koroonaviiruse epideemia. Jääb loota, et need 63 (andmed pärinevad 2018. aastast) Harku vanglast vabanenud last elavad veel aastaid. Soovime neile nende kõrges vanuses head tervist.

Nende mälestuseks aga, kes jäid Siberi mulda, on Roomassaare sadama kai äärde pandud mälestusmärk. Mälestagem neid.