/nginx/o/2021/05/27/13806354t1h6322.jpg)
“Minu silmis on II samba vabatahtlikuks laskmine jätkuvalt taasiseseisvumise aja üks kahjulikemaid otsuseid ja esmased kinnitused sellele on juba tulemas,” kirjutab doktorikraadiga investor ning üks raamatu “Rahaedu põhimõtted” autoreist, saarlane Tarvo Vaarmets.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/07/13565422t1he0b2.jpg)
Nagu arvata võis, nagu statistika juba enne viitas, nagu mina ja teised rahanduseksperdid ka enne reformi välja tõid ja alla joonisid, siis inimesed ise üldiselt pensionivara kogumise vastu huvi ei tunne. Nii nendib reformijärgseid esmaseid andmeid vaadates ka minu kunagine hea kolleeg Tõnis Oja 4. juuli Postimehes.
Riigina oleks mõistlik nüüd oma viga tunnistada ja lahendusi otsida, näiteks luua alternatiivne riiklik II samba fond, kuhu igal aastal laekub riigieelarvest teatud protsent. Muidugi oleks mõistlik teise variandina ka II sammas uuesti kohustuslikuks tagasi pöörata.
Praegu suundume selgelt maksutõusu poole, pärandame oma lastele kõrgemad maksud. Teisisõnu, kuna me ise ei viitsi ja ei taha pensioni koguda, siis paneme lisakoorma oma lastele ehk laseme neil endale pensioni maksta. Minul on sellise käitumise pärast igal juhul piinlik. Tõsi, päris nii must-valge olukord õnneks ei ole, praeguseks on II sambast lahkumas üle viiendiku kogujatest ehk paljud meist õnneks koguvad tänase seisuga ikkagi edasi. Teisalt need lahkujad ja ka mitteliitujad hakkavad pensionil olles siiski üha enam riigi poole vaatama, kuna tunnetavad II samba vabakslaskmise tagajärjel tekkinud suurt ebavõrdsust. See mass on ka piisavalt suur, moodustades atraktiivse valijaskonna, kelle II samba reformiga tekitatud pensioniprobleemi poliitilised jõud siis lahendama hakkavad. Lahendamiseks on aga muidugi raha vaja. Riik saab üldjuhul raha maksudest.
Olukorda leevendaks suurem sündimus, täpsemini kõrgem töötajate-pensionäride suhtarv. Meie demograafiline suundumus aga ei ole paraku meie poolt, tegelik trend on vastupidine ehk töötajaid jääb pensionäridega võrreldes hoopis vähemaks. Väiksemalt arvult töötajatelt aga sama ja isegi suurema summa kokku korjamiseks on igaühelt vaja – läbi maksude – rohkem korjata. Neid demograafilisi arenguid kompenseerime küll mõnevõrra pensioniea tõstmisega, ent sellest siiski ei piisa.
Reformi mõte ise on ju tõesti justkui kohane – otsustamine ja vastutus antakse inimestele. Probleem on aga selles, et inimpsühholoogia (elamine pigem hetkes, soov tarbida kohe), madal rahatarkuse tase jms ei lase inimestel keskmiselt enda jaoks kasulikke rahalisi otsuseid teha. Seega, kui inimene ise ei tee, peab riik aitama. Kurb on seegi, et II sambast lahkuvad pigem väiksema palgaga inimesed ehk need, kes kindlasti peaksid jääma ja koguvad edasi need, kel lisaraha vajadus tegelikult väiksem.
Muidugi on ka erandolukordi, ehk mõnel inimesel ongi mõistlik ja põhjendatud raha II sambast korraga välja võtta, kas siis töö- või pensionieas, kaotades sellega küll omajagu. Kui väljavõtmisest tulenev kasu on suurem kui saadav pikaajaline, summeeritud kahju, siis on otsus raha välja võtta põhjendatud. Siin võib näiteks tuua ka terviseprobleemid, mille lahendamiseks on kohe raha vaja. Kui palju selliseid olukordi aga on? Väga väike osa ja nendele eranditele olekski pidanud II samba juures keskenduma, neile lahendust otsima. Üldisel tasandil on see pensionireform Eesti jaoks aga väga, väga halb.
Negatiivset mõju võimendab seejuures asjaolu, et lühikese kapitalismiajaloo tõttu on meie rahatarkuse tase veel päris madal. Kui oleme suutnud sääste koguda, ei kipu me neid ometi investeeringutesse suunama ja seeläbi ka paremaks tulevikuks valmistuma.
Toon siia natuke teadaolevaid numbreid: Viimase euroala leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (Household Finance and Consumption Survey, HFCS) kohaselt hoiame eestlastena 71% oma finantsvarast hoiustel, samal ajal, kui euroala sama näitaja on 44%. See tähendab, et suuname euroala keskmisega võrreldes oluliselt vähem raha aktsiatesse, vabatahtlikesse pensionifondidesse ja muudesse investeeringutesse. Täpsemalt omab börsil kaubeldavaid aktsiaid euroalal 8,6% ja võlakirju 3,2% inimestest, ent Eestis on need näitajad vastavalt 4,4% ja 0,4%. Vabatahtlikesse pensionifondidesse investeerib euroalal 23% inimestest, Eestis aga vaid 7,8%. Need numbrid viitavad selgelt: ise me pensionieaks ei valmistu. See tähendabki, et riik peab siin ikkagi sekkuma.
/nginx/o/2021/04/23/13743426t1h3a14.jpg)