:format(webp)/nginx/o/2021/07/09/13906369t1h051a.jpg)
“Eelmise aasta septembris uude majja kolides ei osanud me uneski näha, milline košmaar meid sel suvel ees ootab,” kirjutab Kuressaares Kalevi tänaval tegutseva MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu juhatuse liige Edit Annusver. “Selle asemel, et rõõmustada kaunite suveilmade üle, on meil tõsine mure oma hoolealuste pärast.”
/nginx/o/2019/09/03/12526844t1hf230.jpg)
Õhutemperatuur meie majas on juba mitu nädalat 27–30 kraadi ja seda olenemata päevad läbi ristseliti lahti olevatest akendest ja kriitilisemas olukorras olevatesse tubadesse paigutatud ventilaatoritest.
Probleemid hakkasid pihta juba juuni alguses, kui hakkasime kahtlustama ventilatsioonisüsteemi riket – õhk lihtsalt ei liikunud, tubades oli umbne ja lämbe. Ega`s midagi – mure kirja, kiri vallamaja poole teele ning jäime vastust ja probleemile lahendust ootama. Vahepeal aga jõudis kohale kuumalaine ja majasisene temperatuur hakkas järjest tõusma... Jätkuvalt ootasime vastust oma murekirjale.
21. juunil läks teele uus kiri palvega meie maja ventilatsioonisüsteem üle vaadata ja üritada leida lahendus, et toatemperatuur ei oleks enam nii kõrge. Selline kuumus mõjub inimeste ja loomade tervisele ju väga halvasti.
Kassid on betoonpõrandal “lapakil”, külje all jahutuseks märjad rätikud. Inimestel hakkab juba ainuüksi ruumi sisenedes higi jooksma... Ka juuli alguses saadetud kolmandale meilile ei ole keegi vaevunud vastama.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi – see on meile nüüd lõpuks selgeks saanud. Meie probleemi on vallamajas ühelt ametnikult teisele visatud kui kuuma kartulit, millest kõik osalised kiiresti lahti tahavad saada...
Pärast kuu aega kestnud probleemi ja sellele lahenduse otsimist on tulemus selline, et mingisugust tulemust ei olegi. Korra käis üks ametnik 15 minutiks majas, jalutas kiirelt toad läbi, tõestas paberilehe abil, et ventilatsioonisüsteemis on tõmme olemas. Edasi kehitas õlgu ja kogu lugu. Mingit reaalset tulemust me sellest kiirvisiidist ei oota ega looda. Vähemalt see ametnik reageeris, asi seegi.
Vallaametnikud puhkavad ja siiani ei ole me aru saanud, missugune osakond vallale kuuluva maja probleemidega üldse tegelema peaks. Üldine suhtumine on aga selline, et vallal raha ei ole.
Kuna vallamajas on temperatuur 27 kraadi ning isegi koolides ei ole kliimaseadmeid – nagu meile ilusti selgeks tehti –, võime ainult unistada, et varjupaiga majaks ehitatud säästuobjekt ühel heal päeval loomasõbralikuks saab ning talitajad ja vabatahtlikud ei pea higist tilkudes ning õhupuuduse käes vaeveldes oma igapäevaseid toiminguid tegema. Muide, seda 8–10 tundi kohapeal olles ja füüsilist tööd tehes.
Meie kassidel ei ole suvevaheaega ja neil ei ole võimalik liiga kuumadest oludest jalga lasta. Turvakodu maja on nende kodu 24/7 ja see, mis praegu toimub, on tegelikult loomade abitusse olukorda jätmine.
Mis on lahendus, pole meil õrna aimugi. Neid, kes peaks asjaga tegelema, ei paista turvakodu olukord huvitavat. Kuidas muidu selgitada meilidele mitte vastamist ja seda, et kuu aja jooksul ei ole suudetud selgeks teha ka seda, kes probleemiga tegelema peaks.
Ilmateenistus andis kogu Eestile selleks nädalaks kuumahoiatuse. Meie hoolealuste olukord on juba praegu kriitiline. Mis edasi saab? Mis saab siis, kui meie talitajate ja vabatahtlike tervis sellistes tingimustes vastu ei pea või nad lihtsalt keelduvad 30kraadises leitsakus töötamast? Meil on tõsine hirm tuleviku ees, sest olukord muutub üha hullemaks, lahendust aga ei ole ilmselt niipea loota.
Eelmisel aastal nägime kurja vaeva, et akendele võrgud paigaldataks. Vallaarhitekti vastus oli algul kindel “ei”: turvakodu maja ei tohi anda inimestele valet signaali, ei tohi mõjuda vanglana. Majja tulevat korralik ventilatsioonisüsteem ja akende avamine ei olevat vajalik. Praegu ei kujuta ette, milline oleks olukord siis, kui me ei oleks oma jonni ajanud ja aknavõrkusid siiski välja kaubelnud.
Jah, me ei maksa majas renti, küll aga tasume kommunaal- ja küttekulud. Need summad on kordades suuremad kui arvestada oskasime.
Saarte Hääles 8. juulil ilmunud leheloo “Turvakodu kassid piinlevad põrgukuumuse käes” vallapoolsest kommentaarist selgub, et kliimaseadmete muretsemine on lepingu järgi meie mure. Kas lepingu lõppedes kolime koos seadmetega välja või kuidas valla esindajad seda asja näevad?
Kas väike mittetulundusühing peab lisaks ruumide sisustuse ja muule tööks vajamineva hankimisele hakkama sponsoriks ka suurvallale ning paigaldama vallale kuuluvasse ja spetsiaalselt varjupaigaks ehitatud majja oma kulu ja kirjadega kliimaseadmed, et loomadele ja vabatahtlikele elementaarsed tingimused tagada?
Paraku pole meil endil kliimaseadmete ostuks ja paigaldamiseks vajalikku raha mitte kusagilt võtta. Meil ei ole aega ära oodata valimisi ega ka seda, et äkki kirjutatakse uue aasta vallaeelarvesse vajaminevad summad sisse. Isegi vallamajas ja koolides ei ole ju kliimaseadmeid... Seetõttu palume südamest abi. Kas Saaremaal või mandril leidub mõni firma, kes saaks ja tahaks meid meie suures mures aidata?
Kuna meil ei ole õrna aimugi, milline tehniline lahendus meie maja puhul töötada võiks ning mis see maksma võiks minna, vajame professionaalide abi. Meie hoolealused vajavad professionaalide abi.