SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Roheline kangelassurm? Tänan, ei.

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

“Me küsime oma kodanikelt ja tööstustelt palju, kuid teeme seda ülla eesmärgi nimel.” See lause kuulub Euroopa Liidu kliimapoliitika juhile Frans Timmermansile, kes sel nädalal oli üks Euroopa Komisjoni kliimapaketi esitlejatest.

Kliimaneutraalseks aastaks 2050. Sisepõlemismootoriga uute autode müügikeeld liikmesriikides aastast 2035. Maanteedele kindlate parameetritega laadimistaristu iga 60 kilomeetri järel ja vesiniku tankimise võimalused iga 150 kilomeetri järel. 2030. aastaks tuleb 40% energiast toota taastuvatest allikatest. Uus CO2 kvoodisüsteem ja hind, mis puudutab maa-, õhu- ja meretransporti ning tööstust.

Need on vaid väikesed nopped sellest “küsimisest”, mida Timmermans mainib. Minu küsimus on, et mida me siis teeme ja mis üldse saama hakkab? Kuidas me seda kliimaneutraalsust täpsemalt defineerime, kas me kõik saame asjast enamvähem ühtviisi aru? Olgem ausad, osalt kuulub komisjoni kujutlus praeguste teadmiste juures ulmevaldkonda. Kas võtame rinna paljaks ja marsime edasi, tulgu või kangelassurm? Või on kaelamurdev ülesanne siiski täidetav?

Mõõdukaks skepsiseks on kindlasti põhjust. Esiteks on kõik tähtajad tõepoolest lühikesed. Teiseks, isegi kui tehnoloogia on olemas, pole see majanduslikult tasuv. Euroopa Liit ütleb vastuseks, et ta maksab peale, ja maksab kõvasti, aga ühel hetkel sõltub ikkagi tulemus meist, eurooplastest. Sest Euroopa Liit, see oleme ju ka meie, mitte keegi teine.

Niisiis, kas meie oleme oma rohelisema kontinendi ehk oma laste elukeskkonna nimel valmis pingutatama ja maksma? Või meeldib meile küll rohelist juttu rääkida, ent reaalselt panustada me suurt ei taha? Noh, võibolla klikkides veebis petitsioonile, mis üritab keelustada puude mahavõtmist kodutänavas.

Ja mis olulisim – millise poliitiku poolt me oma hääle anname. Kas sellise, kes ütleb, et maailm peab algama uuesti (selle poliitiku valitud) nullpunktist või leiame kellegi, kes on küll kriitiline, kuid kel jalad rohkem maas?

Mina olen suurte visionääride Lennart Meri ja Vaclav Haveli aegadest Euroopa ühtsuse pooldaja. Seega üritan ikka mõelda positiivselt. Positiivse mõtlemise juurde kuulub ka kaine arutelu, mis on saavutatav ja mis mitte. Tähtajad iseenesest on vajalikud. Ilma nendeta efektiivsust ei saavuta, see kuulub projektijuhtimise ABCsse. Pea laiali otsas lahinguväljale tormata pole mõistlik. Euroopa ühtsuse juurde kuulub ja jääb alati kuuluma ka vaidlemine, kuidas me edasi lähme ning vähemalt siiamaani on tahet olnud ka liikmesriike kuulata. Nagu ka eri valdkondade esindajaid. Eestis leidub piisavalt tarku inimesi, kes saavad valitsusel aidata meie seisukohti paari aasta jooksul vältavatel läbirääkimistel kujundada.

Euroopa tahab olla rohepöörde vedur ja see võib õnnestuda, kui eurooplased ise sellele kaasa aitavad. Ent oluline on saada selle rongi ka teised maailma suurjõud. See viib meid jälle poliitikasse. Edu saavutame vaid siis, kui USA, Hiina, jah, isegi Venemaa on meiega aegajalt ühise laua taga. Samuti Lähis-Ida, Aafrika, Lõuna-Ameerika, Aasia. Tundub, et just siin on rohepöörde tegelik pudelikael.