Estonialt pääsenu: rahvas oli surmalummuses

Copy
Parvlaev Estonia sadamas.
Parvlaev Estonia sadamas. Foto: Ly Menov

“Minu moraalne kohustus on hoolitseda, et reisilaev Estonia katastroofist eluga välja tulnud Saaremaa mehe pääsemise lugu ei vajuks unustusse, vaid avalikkuseni jõuaks,” kirjutab mereajaloolane Bruno Pao.

Bruno Pao
Bruno Pao Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Hiljuti tekkis mul vajadus tuhnida vanades säilitatud märkmikes. Üks pisut pikem sissekanne pärines 1995. aasta 11. aprillist, mil pargi ääres endises Kingissepa majas toimus Saaremaa merekultuuri seltsi koosolek.

Sel koosolekul võeti seltsi liikmeks Kudjape külast pärit Aare Koppel, kes oli eelmisel sügisel pääsenud traagilisest mereõnnetusest Läänemerel. Pärast koosolekut läksime – Aare, Otto Tamm, Heino Kermik, Endel Prooses ja mina – üle tänava pargis seisnud endisesse lugemispaviljoni, mida toona kutsuti õlletoaks. Seal meenutasime merejutte ning oma pääsemise loo rääkis ka Aare Koppel, kes Estonial tegutses laotöölisena.

Minu moraalne kohustus on hoolitseda, et see Saaremaa mehe pääsemise lugu ei vajuks unustusse, vaid avalikkuseni jõuaks. Toon Aare loo oma märkmikust ära nii, nagu ma selle toona kirja panin.

Olime tund aega graafikust maas

“Meri oli kõva. Laine tampis vastu. Olime tund graafikust maas. Kapten vist kartis ülemusi – hea töökoht kaotada. Täiskäik. Vesi käis üle laeva. 7. ja 8. tekil vesi koridorides. Akende peal jooksid rasked veejoad.

Läksin magama. Uni ei tulnud. Naljakas hääl – nagu taoks kapiuks naaberkajutis. Läheks ja ütleks, et pange kapiuks kinni, mõtlesin. Poisid olid veel üleval. Laev oli umbes 10 kraadi kaldus ega tulnud tagasi. Kas jäi? Poiss vastas: “Jäi.”

Astusin koist välja, hakkasin riidesse panema. Mul oli kott valmis pandud – pidin Saksamaalt ostetud uude laeva minema.

Hakkasin soojalt riietuma. Siis vajus laev veel järsku 20-30 kraadi.

Kalev murdis kapi kallal võtme ja langes nurka. Ei saanud riideid kätte. Ütlesin: “Teeme kapiukse noaga lahti.” Kalev oli kergelt riietatud, läks illuminaatorist välja. Panin hoolikalt ja soojalt riidesse ja läksin samuti “limukast” (illuminaatorist – toim) välja.

Laev oli suures kreenis. Informaator kuskil kappide vahel karjus hädiselt: “Häire! Häire!”.

Väljas oli veel valgus. Kõikjal asju kaela kukkumas. Jooksin ahtri poole, kus vabam. Nägin mööda käsipuud libisemas parve. Sain kinni. Tulid abilised. Olin parve “suu” kohal. Parv täitus kaua, visises. Päästevesti mul polnud, sest palju inimesi oli ukse juures kastide kallal troppis. Paljud olid koridorides maha istunud, hoidsid käsipuust kinni. Paanikat polnud, halamine ainult, ükskõiksus. Rahvas surmalummuses. Pensionärid, vanad inimesed, kes kartsid vett. Tuli abilisi.

Laev vastu lainet, ahtris vaiksem.

Laev kaldus 90-kraadisesse kreeni. Kukkusin illuminaatorisse, puus sai haiget. Kuulsin, kuidas all midagi paukus. Vesi murdis laeva sisemuses teed. Soe õhk tungis mööda jalga üles. Tuli kustus. Pimedus.

Parv lendas vastu lipuvarrast

Laine tuli tagant. Hüppasin parvele. See lendas vastu lipuvarrast. Löök oli vist kõva. Kukkusin ühele mehele otsa, sellel murdus löögist reieluu. Restid kukkusid meile peale, inimesi sadas otsa.

Vees teine parv, tuled peal. Kalev ronis sellele, lisaks veel kaks. Mina ei läinud.

Meie parv sisises, üleliigne rõhk läks välja. Keegi karjus: “Parv on katkine!”

“Laev kaldus 90-kraadisesse kreeni. Kukkusin illuminaatorisse, puus sai haiget. Kuulsin, kuidas all midagi paukus. Vesi murdis laeva sisemuses teed. Soe õhk tungis mööda jalga üles. Tuli kustus. Pimedus.”

- Aare Koppel, Estonia katastroofist pääsenu

Pimedus. Ei näinud, kuidas luuki kinni panna. Need olid uued Vikingi päästeparved, millega polnud veel õppust tehtud. Asjad vedelesid jalgade ümber vees. Istusin oma koti otsas. (See kott jäigi lõpuks parvele, ainult dokumendid võtsin kaasa.)

Rahvas oli ükskõikne. Ütlesin: “Ärge mõelge surmast, võidelge!”

Neli korda liikus meie parv Soome laeva ahtri tagant läbi. Nemad ei saanud meie parve tõsta.

Kell 7 hommikul tuli helikopter, päästis meid ja pani Soome laeva.

PS. Estonia roolimaja oli lai, palju vaba pinda. Polnud, millest kinni võtta ja roomata. Teadustus oli salajane, ei tohtinud paanikat tekitada. Kui laev sireeni andis, siis oli juba selge, et oleme pöördumatus hädas. 20 minutit – aega läks palju raisku.

Loodeti, et laev jääb kreeni, et ei upu, aga uppumine oli sellesse juba ehituslikult sisse pandud. Kui vajus, oli tunne, et ahter läks pisut ees ja vöör tõusis.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles