MEELIS KUBITS ⟩ Kultuuri- ja konverentsikeskus sündigu

Meelis Kubits FOTO: JULIA GORODETSKAYA

"Kuressaare vajab funktsionaalset, tulevikku suunatud ning noori kõnetavat kultuurikeskust, mis vastab kohaliku inimese ootusele, on atraktiivne turistile, kuid mis peamine, seob nii rahastuses kui hüvedes kogukonna," kirjutab Kultuuripartnerluse Sihtasutuse juhataja Meelis Kubits.

Kultuur veab (ka) majandust, seda eriti piirkondades, mis turismitööstuse jaoks looduslikult ja ajalooliselt huvitavad. Vaidlust ei teki, Saaremaa on. Jürkast ostu ja Edu taga efektse väljalaskesoorituse korraldanud viskiturist on kadunud koos mainitud poodidega. Uus võitlus käib Pärnu muusikafestivali ja Saaremaa ooperipäevade külalise, kultuurituristi nimel.

Saaremaa ooperipäevad ja galakontsert on selle lihtsa mõtte perfektsuseni lihvitud praktiline tõlge, seda enam laupäeva õhtul, kui lavale astub meie enda suurmees Ain Anger. Tulevad omad ja tulevad külalised, tulevad kuulama, aga tulevad ka tarbima ja nautima. Kaasa toovad ja kohale jätavad teadagi mida. Kuuldavasti teeb Ain Anger sel sügisel debüüdi maailma ühes esinduslikumas kontserdisaalis, New Yorgi Metropolitan Operas. 2022. aasta kevadel kavandab ta koos kaasamõtlejatega ooperilavastuse kohandamist Kuressaare Kultuurivara saalis, kuhu mahub neil päevil… 200 kuulajat.

Paljude Eesti kultuuri jaoks oluliste sündmuste või objektide teke on üheselt seotud kohaliku tegija identiteediga. Arvo Pärdi keskus Laulasmaal, sündmustest Tõnu Kaljuste Nargen festival, Andres Mustoneni Mustonen Fest, Paavo Järvi juhitav Pärnu muusikafestival, millest viimane on üks väheseid põhjuseid, miks Eesti suvepealinn üldse rahvusvahelises meedias uudiskünnist ületab. Dirigent Endrik Üksvärav tõstab Hiiumaad järjest enam muusikakaardile. Kaaluda võiks Birgitta festivali täiendamist Eri Klasi nimega, sest tema energia ja sidemete peal see loodi ja arendati. Kas Ain Anger võiks olla Kuressaare kultuurikeskuse käilakuju? Aga kes siis veel? Kas tema seotus ja võimalik kontsert või kaks aastas on keskuse rajamiseks esimene ja ainus põhjus? Kindlasti mitte, kuid emotsionaalse fooni loomiseks täiesti piisav.

"Kas tuhat saarlast ja Saaremaa sõpra ostavad 10 euro eest oma nime kultuurikeskuse seinale? Kolm tuhat ostab, arvan. Ja nad hakkavad hiljem seal käima, kutsuvad kaasa sõpru ja sugulasi, sest see on meie kõigi oma."

Võtame kohe alguses pinge maha ja korrigeerime veidi idee mastaapsust, mõeldes NB! suurusjärgus 400–600-kohalisele (parter + võib-olla rõdud), multifunktsionaalsele kontserdisaalile, mida täiendab atraktiivne taristu galerii (aga võib-olla õnnestub neid ka ühendada) ja stuudiote näol. Oma mahult võiks see olla miski, mis jääb Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse ja Rakverre rajatava Pärdi muusikamaja suurusjärku. Seda ka oma maksumuses, 8 ja 16 miljoni euro vahele. Ehitushinnad on tinglikud ja neil on omadus kasvada, kuid olgu siiski markeeritud, et jutt ei käi kümnetest miljonitest. Sellises formaadis keskus vastab ideaalselt ka konverentsiturismi pakkumisele – turg, mis Saaremaale jõudmiseks seni justkui kännu taga kinni.

Kahni keskuse idee oli vajalik

Riiklikult tähtsate kultuuriobjektide konkursil jõudis Saaremaa vallavalitsuse esitatud Kahni keskuse nimeline projekt poolfinaali, 11 parema sekka. Olgem ausad, läks isegi hästi. Ettevalmistusaega oli vähe, saarlaste lobby riigi rahakoti juures on nõrguke ja ehk oli ka keskus planeeritud ebaproportsionaalselt suureks. Sellegipoolest kiidame projekti vedajaid, sest nõudlus on olemas, teema kerkis üles. Riiklik konkurss ei ole veel lõppenud, intriige jagub niigi tulisesse poliitsügisesse. Konkurssi on palju kritiseeritud, kuigi mõistetamatuks jääb, mida saanuks riigikogu kultuurikomisjon teha teisiti. Konkurss on ikkagi pakkujate nägu, konkreetsel juhtumil keskmisest eakama pakkuja nägu. Noored jäid mängust kõrvale. Selle vea me parandame.

Just täna ülikoolides käiva põlvkonna täiendav kõnetamine võiks olla märksõna, kui hakata uut kultuurikeskust rajama. See ei pea olema NYC, mis ei maga, kuid tegevust võiks selles majas jaguda 16–18 tunniks päevas. Avame ideekonkursi, kus kõik mõtted on head, kui näidatakse ära, kuidas külaline keskuse üles leiab. Iseenesest laheneb olukord ka igasugu pidulike sündmuste, riiklike tähtpäevade, korporatiivsete vastuvõttude ja muu jaoks. Sellises suurusjärgus saali mahub ka vabariigi presidendi vastuvõtt 24. veebruaril, suuremad teatriproduktsioonid ja kontserdid. Soovitan korraks avada Alexela kontserdimaja sügisese kava alates Gunnar Grapsi 70. sünniaastapäeva juubelikontserdist, lõpetades Vahtangovi teatriga. Kõik see mahuks ja sobiks Kuressaare lavale. Võib võtta lahjemat sorti mürki, et hea akustikaga saali ja väärt klaveri olemasolu korral, mille aitab omandada allakirjutanu, tekiks Kuressaarde hulk uusi festivale. Olemasolevad, nagu Mustjala festival, saaksid platvormi korralikuks arenguhüppeks. Aga võib olla on see ka ajendiks Jazzkaare, Tallinn Music Weeki ja juba eelpool viidatud meie teiste kultuuri suurkujude juhitud festivalide jõudmiseks saarde. Saaremaa lummab kõiki.

Kes maksab peo arve?

Rohelised energialahendused teevad silma Euroopa rahale, seda esiteks. Aus ja läbipaistev PPP konkurss toob kohale kvaliteetsed ja ehk ka missioonitundelised investorid, seda teiseks. Täna on finantsturud heas seisus, mitmed inimesed teenivad ainuüksi selle artikli lugemise ajal palju raha, aga see hetk ei kesta igavesti. Stabiiline rahavoog omavalitsusest partneri näol on igale pikaajalisele investorile atraktiivne.

Rõhutan veel kord, kui ajada asju läbipaistvalt ja ausalt, ei maksa isegi väga hea kaup liiga palju. Usun, et Saaremaaga seotud ettevõtjate, seda nii vanas majanduses nime ja kapitali teinud kui ka startup-maailma tähtede hulgas on missioonitundelisi inimesi, kellega õnnestub kokku panna grupp ja leida rahastus rahvusvahelise arhitektuurikonkursi korraldamiseks ning võitja töö eest tasumiseks. Seda kolmandaks. Keskuse sisustamine, tehnika ja instrumentide ost on ehk esimene hetk, mil võiks pöörduda ka riigieelarveliste vahendite suunas. Kui see ahel töötab, on ka julgust pöörduda saarlaste ja Saaremaa sõprade poole ning tõestada läbi suure ühise rahakorje, et me suudame selle asja ära teha ilma, et peaks end riigieelarve nisa külge riputama või muidu Tallinna otsustajate ukse taga end alandamas käima. Kas tuhat saarlast ja Saaremaa sõpra ostavad 10 euro eest oma nime kultuurikeskuse seinale? Kolm tuhat ostab, arvan. Ja nad hakkavad hiljem seal käima, kutsuvad kaasa sõpru ja sugulasi, sest see on meie kõigi oma.

Kultuurihuviline saarlane saaks koha, kus toimub kogu aeg midagi ja iga külalise jaoks, olgu selleks näituse avamine päevases galeriis, õhtune kontsert või öine pidu samal kinnistul. Iseenesest mõista eeldab see head koostööd vallaga, kuid siiski poliitilisest igapäevaelust sõltumatut juhtimist. Kohalikud valimised toimuvad mõne kuu pärast. Paras aeg on visata pall õhku, mõelda kaasa, täiendada ja väidelda. Mis aga peamine, tõestada, et saarlased suudavad kokku leppida, ühise eesmärgi nimel toimetada ja teevad ära. Oleme konkurentsis, kus Saaremaal on looduslik eelis, see ei ole saladus. Aga pikas perspektiivis sellest ei piisa. Tuleb investeerida tulevikku, mis sünnib põhimõttel kultuur ees, majandus järel.

Tagasi üles
Back