Sihtasutuse Osiliana arheoloogilised uurimistööd peaks aitama murda pikalt püsinud müüti nagu oleks Eesti maalinnad pärast kristlikku vallutust 13. sajandi alguses jäänud üksnes aja ja loodusjõudude hoolde ning eestlased ise rahvana marginaliseerunud.
Läinud nädalal töötas sihtasutuse uurimisrühm arheoloog Marika Mägi eestvedamisel Valjala maalinna kõrval kahes kaevandis. Üks neist lõikas läbi maalinna ümbritsenud teist ringvalli, teises avanesid mingi kunagise hoone aluskivid ja jäänused.
Teise ringvalli olemasolu näitasid Mägi sõnul georadari andmed, kuid sellest räägib ka kohalik rahvapärimus. Valli, millest praguseks on järel vaid aimatav seljandik, tehti kaevand, kus paljandus umbes kolme meetri laiuse müüri või valli alus.
Mägi nentis, et pole võimatu ka vallikraavi olemasolu kahe valli vahel, millele viitab maalinna ümbruse reljeef ja asjaolu, et teatud perioodidel muutub pinnas maalinna jalamil üsna niiskeks. “Sisuliselt ümbritseb linnust suures osas soine vöönd, mida ammustel aegadel toitis oma haru kaudu Lõve jõgi,” lausus ta.
Samasugune vall on Mägi sõnul ümbritsenud ka Kaarma maalinna, mida sihtasutus hakkab põhjalikumalt uurima järgmisel aastal.
Mägi märkis, et mitme mandri maalinna, näiteks Varbola ja Purtse Tarakalda puhul on teada, et neid ehitati tugevamaks just pärast 13. sajandi vallutust. Uuemad uurimised näitavad, et umbes 150 aasta jooksul pärast vallutust maalinnad õitsesid edasi ja neid tehti isegi tugevamaks.
Saaremaal oli kohalike omavalitsus kuni 14. sajandi keskpaigani peaaegu absoluutne. “13. sajandist meil väga palju teada ei ole, aga kindlasti oli kaitseehitisi vaja, kuna elu kulges jätkuva vastasseisu tingimustes,” lausus Mägi. Ta lisas, et ega 1227. aastal ju mingit erilist alistumist ei toimunud ja saarlasi põlvili ei surutud.