:format(webp)/nginx/o/2021/08/04/13968603t1h212f.jpg)
"Saarte Hääle 31. juuli lastelehekülje loos "Rusikad ja hambad kui "suhtlusvahend"" tõdes psühholoog Prigit Põld, et löömine ja hammustamine on väikelaste seas üsna tavaline nähtus. Ka lasteaias ei möödu väikelaste päevad üksnes toredate tegemiste, lõbusate mängude ja usina õppimise rütmis. Paratamatult tuleb ka seal ette suhtlusprobleeme ja keerulisi olukordi," kirjutab lasteaiaõpetaja ja lapsevanem Piret Kaasik.
/nginx/o/2021/08/04/13968602t1h082b.jpg)
Vahel on lapsevanematel väga raske mõista, miks need asjad juhtuvad ning pahatihti jääb õhku rippuma küsimus: kus täiskasvanu sel ajal oli?
Kõik lapsed lahendavad situatsioone erinevalt ja osale neist on vahendiks vaid jõud. Paraku kipuvad nad nõndaviisi lahendama kõikvõimalikke ette tulevaid olukordi ning sageli jäävad omandatud käitumismustrid püsima pikaks ajaks. Pean silmas laste omavahelisi konflikte, kus lahenduseni jõutakse läbi löömise, tõukamise, näpistamise, hammustamise jms.
Enamasti ei adu väikelapsed tekkinud konflikti tõsidust ega saa antud hetkel aru teo tagajärgedest, rääkimata kaaslasele põhjustatud valust või vigastustest. Ei pea palju mõistatama aru saamaks, et mõjutused just selliselt käituda tulevad ühiskonnas toimuvast ja elust enesest. Televiisorist ja arvutist nähtud filmid, reklaamid ja saated annavad sageli lapsele valed illusioonid ja arusaamised, kuna on liiga täiskasvanuliku sisuga ja lapse jaoks paljuski mõistmatud. Samuti ei maksa alahinnata seda, kuidas peres probleeme lahendatakse ja kuidas käituvad vanemad ise – laps näeb, kuuleb ja talletab oluliselt rohkem, kui oskame arvata.
Enamasti on laste vahel tekkinud konfliktide põhjuseks asjad. Jah, täiesti tavalised mänguasjad, mille jagamise või mittejagamise tõttu arusaamatused tekivad. Pigem juhtuvad taolised seigad sõimerühmas, kus laste mängu- ja suhtlemisoskused on veel üsna napid. Selles vanuses ei ole laste omavahelist koosmängu veel tekkinud ja lapse mängukaaslasteks ongi peamiselt lelud. Ilmselgelt on need lapsele sel perioodil tähtsad – siit ka kiindumus kaisuloomadesse, mis annavad väikelapsele turvatunde.
Lelu ei põhjusta tüli nii kaua, kuni see lebab ühe koha peal. Ihaldusväärseks muutub see ese just teise lapse käes – kui too sellega mängib, seda liigutab ja selle huvipakkuvaks muudab.
Ka peresiseste reeglite ja kokkulepete puudumine kodus, lapsele liiga suure vabaduse ja otsustusõiguse andmine soodustavad lapse konfliktsemat käitumist.
On mõistetav, et mänguhoos olev laps oma lelu loovutada ei soovi. Päris kindlasti ei tee ta seda ka siis, kui asja tema käest jõuga ära võtta püütakse. Nii tekibki olukord, kus üks tahab realiseerida oma soovi see ese enda kätte saada, teine aga kaitseb oma käes olevat asja ja positsiooni.
Väga varases eas võib sellise teguviisi väljenduseks olla näiteks hammustamine, mis avaldub aeg-ajalt siis, kui laps lasteaiaga kohaneb. Sel ajal on väikelaste ebakindlus kõige suurem ja hammustamise vägi kõige suurem, sest hammustavat last hakkavad teised kartma ning sellega võib kaasneda ka vastumeelsusus lasteaeda minekule.
Sagedasti viib hammustamiseni eakohase kõne ja väljendusoskuse puudumine, hirmu- ja üksindusetunne, oskamatus või soovimatus jagada asju. Ükski vanem ei pruugi enne teada, et tema laps teisi hammustama hakkab, sest see avaldubki lastekollektiivis ja sotsiaalsete suhete käigus.
Täiskasvanu roll ongi sellistel puhkudel järjekindlalt sekkuda ja selgitada, et teisele lapsele haiget tegemise asemel on olukorra lahendamiseks ka teisi võimalusi. Näiteks saab mänguasja teise lapse käest ka küsida või tuleb leida mänguks mõni teine lelu. Kindlasti ei tohi täiskasvanu lahendada selliseid olukordi vaid võtmes "hammustaja saab karistada, hammustatu lohutada". Ka valesti käituvale lapsele peab pakkuma tuge. Kõikidest hammustamise juhtudest tuleb vanemaid teavitada ja nendega vestelda, et lastevahelised suhted paraneksid ja olukord rühmas rahuneks.
Põhjuseid, miks lapsed lööma hakkavad, on teisigi peale asjade jagamise. Näiteks ihaldavad lapsed sageli ühte ja sama meeldivat kohta või kindlat inimest enda kõrvale. Juba suuremate, koolieelikute rühmas on jätkuvalt lapsi, kes tahavad järjekorras olla alati esimesed, kes teisi provotseerivad või kel on raske leppida kaotusvaluga võistlusmängus. Kõigi vägivallaga lahendatud konfliktide taga on lapses tekkinud viha, ärritus või ägestumine. Laps lihtsalt ei tule oma tugevate emotsioonide valitsemisega enam toime.
Tavaliselt juhtuvad kõik sel moel tekkinud olukorrad ootamatult ja pahatihti ei ole võimalik neid ka täiskasvanu kiire tegutsemise korral ennetada ega ära hoida. Küll saab juba veidigi lapse isiksuseomadusi tundes ette aimata situatsioone, kus laps võib impulsiivselt käituda ja pigem neid olukordi ära hoida.
Samuti tuleb tunnistada, et kõik lapsed omavahel mängima ei sobigi. Ka siin saab täiskasvanu suunata ja teha valikuid. Iga kord ei pruugigi täiskasvanu sekkumine probleemi lahendada ning selleks, et laps oma sobimatuid käitumismustreid muudaks, tuleb vahel läbi käia pikk ja vaevaline tee. Põhjused, miks laps niimoodi käitub, võivad peituda peres toimunud muutuste, näiteks vanemate lahkumineku, lähedase kaotuse, elukoha vahetuse jms tõttu. Ka peresiseste reeglite ja kokkulepete puudumine kodus, lapsele liiga suure vabaduse ja otsustusõiguse andmine soodustavad lapse konfliktsemat käitumist.
Kuidas keelata nii, et sellel oleks mõju? Lapsevanema enda käitumine on kõige paremaks näidiseks lapse omale. Selle põhjal, kuidas käitub ema, isa või lähedane inimene, kujunevad ka lapse arusaamad ümbritsevast ja kinnistuvad väärtused, mis on elus oluline. Kui täiskasvanu on ägedushoos tõstnud lapse vastu kätt, pole imestada, et seda teeb ka laps ise.
Ainult käskude ja keeldudega lapse ebasobivat käitumist ja teguviisi parandada pole võimalik. Lahti tuleb arutada need seigad ja situatsioonid, kus on miski valesti läinud, leida põhjused lapse teguviisile ja kujundada uued käitumismustrid. Väikelapseeas on see kõik võimalik, hiljem paraku enam mitte. Ebameeldivate olukordade ja probleemide lahendamisel on parim palsam lapsele pakutav armastus ja koosveedetud aeg. Kahjuks just see, et lapsed ei saa piisavalt olla koos oma vanematega, paneb nad pahatihti käituma nõnda, nagu me kindlasti ei ootaks ega sooviks.