/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
Uutest asjadest, toodetest ja teenustest on kerge vaimustusse sattuda. See protsess on vägagi inimlik. Alguses on kasvav huvi, siis juba eufooria ning alles seejärel hakkavad tulema kogemused, mis kujundavad tervikpildi, millelt ei puudu tumedad varjundid ning ka otsene negatiivne külg.
Just niisugune uus asi on elektriline tõukeratas, rahvapärase hellitusnimega tõuks või sähku. Mullu novembris tegin neil samadel veergudel isetäituva ennustuse, et tõukside renditeenus laieneb õige pea Kuressaarde. Veidi enam kui pool aastat hiljem ongi Bolt oma roheliste tõuksidega kohal.
Soovitasin toona kohalikul võimul vaim valmis panna. Kui seda pole seni tehtud, siis nüüd on absoluutselt viimane aeg. Võib ka olla, et kriitiline hetk on juba mööda lastud.
Probleem on linnaruumi jagamises, liiklusohutuses ja teatud määral ka esteetikas. Elektriline tõukeratas on 2021. aasta algusest liiklusseaduses kirjas kui kergliikur.
Varem olid tõuksid jalakäija abivahendid, nagu rula, rulluisud või lapse jooksuratas. Ent de facto pigem kui seitsmepenikoormasaapad muinasjutust: jalakäija, kes liigub äkki mitukümmend kilomeetrit tunnis.
Kiirus piirati 25 kilomeetrile tunnis, sõiduk lubati kõnniteele. Muidugi peab kergliikuri juht jalakäijast möödudes kiirust vähendama, parkima sõidu lõppedes korrektselt, jättes kõnniteele ruumi. Rääkimata purjus peaga sõitmisest.
“Muu hulgas peaks Kuressaare ilusa linnana mõtlema sellele, kas ikka tahetakse igal pool tõukse seismas ja halvemal juhul vedelemas näha.”
Praktika kõneleb vastupidisest. Olen Tallinnas kogenud, kuidas tõukerattad tõrjuvad tugevama õigusega jalakäija kitsalt kõnniteelt välja (juhid vänderdavad, sõidavad kõrvuti). Ohutunne tekib paratamatult, sest kiirus on jalakäija kiirusega võrreldes suur ja tõuks on olemuselt mootorsõiduk. Läheneb sulle hooga, sajakilone mees peal, LED-tuli ees säramas. Saab pidama või ei? No ei jää ootama, astud sõiduteele. Teine mure on parkimine. On üsna levinud praktika jätta tõuks sõidu lõppedes sinna, kus seisma jäädi. Mitte parklasse või kõnnitee äärde, vaid keset kõnniteed, bussipeatusse...
Tõukerattaid on tänu rendifirmade aktiivsele tegevusele rohkesti. Iduettevõtte Comodule asutaja ja tegevjuht Kristjan Maruste rääkis sel nädalal Äripäeva raadios, et nende brändi (Tuul) kaudu tehakse 150 000 sõitu kuus, aasta algusest 1,5 miljonit kilomeetrit. Viimase paari-kolme aastaga on neist saanud ka osa kurvast liiklusstatistikast. Täpseid andmeid loetakse tänavu 1. jaanuarist: käesoleva nädala keskpaiga seisuga on aasta algusest olnud kergliikuri osalusel 133 õnnetust, milles on viga saanud 139 inimest. Viimastel nädalatel on teema teravaks läinud Põhjamaades. Põhjusega – Soomes, kus äsja oli esimene hukkunu Turu linnas, on tõuksist kujunenud öösel jommis peaga baarist koju kulgemise sõiduk.
Hea lugeja, ära saa nüüd valesti aru. Mina olen kõigi kaherattaliste fänn. Elektriline tõukeratas on väga lahe sõiduk ja sellega liikuda on vahva. Ma ei arva, et peaks keelama või piirama.
Aga probleemide ennetamiseks oleks soovitav kujundada reeglite abil head tavad, alustades näiteks kindlatest parkimiskohtadest. Muu hulgas peaks Kuressaare ilusa linnana mõtlema sellele, kas ikka tahetakse igal pool tõukse seismas ja halvemal juhul vedelemas näha.
Kohaliku omavalitsuse ettenägelikud otsused on siin võtmetähtsusega. Õieti on turvaline tänav kohaliku võimu kohustus. Kogemusi leiab nii Eestist kui ka laiast ilmast.