/nginx/o/2021/08/16/13996307t1he5a1.jpg)
Olete tähele pannud, et te ei julge/taha enam midagi öelda? Räägite erinevates seltskondades erinevat juttu, avaldades oma tegelikke mõtteid ainult väga lähedastele inimestele. Ajate Facebooki seinal teistsugust juttu kui sõpradega Messengeris? Elame omapärasel tsensuuriajastul – uuspuritaanluse, nagu ütleb mu hea tuttav.
Olgu kohe rõhutatud, et mulle ei meeldi ka teine äärmus, näiteks tüüp, kes usub, et tema elukvaliteet langeb hüppeliselt, kui talle n-sõna kasutamise eest märkus tehakse. Leian, et teatud muudatused, mis seostuvad woke-ajastuga (woke – ingl k igasuguse diskrimineerimise suhtes teadlik ja valvas olemine), on täiesti mõistlikud. Sinuga ei juhtu midagi halba, kui sa ei saa “neeger” öelda. Su elu ei halvene, kui sa ei näpista kontoris kolleegi tagumikku.
Mis aga ajab mul kopsu üle maksa, on nn tühistamiskultuur, mis on läinud nii kaugele, et inimestele ei anta enam võimalust isegi meelt parandada. Kui oled kauges minevikus lolli peaga midagi taktitundetut öelnud ja mõni su vaenlane seda mäletama juhtub, pole sul enam ühiskonnas kohta.
Ameerikas kaotavad töökohti inimesed, kes on teismelisena Twitteris midagi vähemusi solvavat öelnud. Hiljuti tekitas sotsiaalmeedias pahameelt vana kultusseriaali “Allo Allo!” ette lisatud hoiatus, et see sisaldab keelekasutust ja väärtushinnanguid, mis olevat moodsas ühiskonnas vastuvõtmatud.
Klassikalistes kirjandusteostes muudetakse pealkirju ja teksti puhastatakse sõnadest, mis mõjuvat tänapäeval rassistlikult. Mu lapsepõlvelemmik Mark Twain, kes mõjus omas ajas kusjuures progressiivselt, ei kõlbavat enam lugeda, kuna ta kujutavat oma lugudes mustanahalisi orje patroneerivalt.
Ma ei vaidle vastu. Tõenäoliselt see kõik ongi nii. Tänapäeval oleks napakas kirjutada orjadest viisil, nagu tegi seda Twain. Tühistamist ja hoiatusi ma ometi ei poolda. Esiteks ei meeldi mulle kunsti nudimine. Kunst ja kirjandus peegeldavad ajastut, milles need on loodud. See ongi ju kunsti mõte. Teiseks eelistaksin inimesele mõtlemis- ja otsustusvõime allesjätmist. Sildid mõjuvad debiilselt ja ka teevad debiilseks. Kas edaspidi kiidan automaatselt heaks kõik, mida ei ole diskleimeriga varustatud? Miks tohib tööstuskaupadele kleebitud naeruväärseid hoiatusi napakaks pidada (“Seebi ja knopkade söömine võib teie tervist kahjustada!”), aga kunsti puhul on sihukesed manitsused okei? Miks enam ei kõlba lapsi õpetada nii nagu vanasti? Anname neile edasi väärtushinnangud, et nad suudaksid oma peaga otsustada, mis on hea ja halb toon – miks praegu sellest enam ei piisa?
Olen päri, et inimeste tundlikkusläved on erinevad ning mis võib olla ühele hea maitse piiril, võibki teist tõsiselt solvata. Solvumine on igaühe õigus. Igaühe õigus on sellest teisele teada anda ja teine võiks teda kuulda võtta. Mis mulle ei meeldi, on arutelu ja selgituste asemel pikema jututa karmi karistuse määramine. Kui su sõnad on kedagi solvanud, miks ei anta sulle kõigepealt võimalust seda mõista, vabandust paluda ja paremaks inimeseks saada, vaid jääd ilma nii oma praegusest töökohast kui ka teistest töökohtadest kaugemas tulevikus?
Kui juhtud kirjanikuna näiteks sotsiaalmeedias kellelegi varbale astuma, võidakse päevapealt ja massihüsteeria korras tühistada kogu su looming. Kirjastajad ei julge enam su raamatuid avaldada, kartes, et see mõjutab nende äri. Su kunst kuulutatakse väärtusetuks, kuna sa pole moraalselt piisavalt kõlbeline. Mul on sportlik huvi, mis juhtub pedofiiliasüüdistuse pärast kirjanike liidust välja heidetud Peeter Helme uue romaaniga. Kas mõni väljaanne julgeb sellele arvustuse tellida? Kui kriitik söandabki Helme raamatust kirjutada, mis siis tema endaga juhtub? Kas Helme taustaga kirjaniku romaani sobib kiita, kui see juhtub kõigi kriteeriumide kohaselt täiesti korralikul tasemel olema? Või muutuks kiitva arvustuse autor kultuuriringkonnas kohe ka ise paariaks?
Mis puutub Helme isikusse, siis tundsin, kuidas ma ei saa kirjanike liidu meililistis kuidagi öelda, mida päriselt mõtlen (et kuidas saab tema liitu kuulumine mind mõjutada, kuni mu enda väärtushinnangutega on kõik korras ning et kollektiivsesse süüsse ma ei usu). Kartsin, et kui ma ringkirjale kiiresti allkirja ei anna, satun ise põlualuste hulka. Äkki koguni järeldatakse, et pooldan lapsepilastamist? Alistusin. Selline hirm ei ole normaalne. See on raskesti haige ühiskonna tunnus.
Lohutan end mõttega, et pendel ei jää kunagi haripunkti, vaid langeb ühel hetkel tagasi. Kõik loksub paika. Aga on haripunkt nüüd käes või see veel tuleb? Ma ei dramatiseeri olukorda päris nii üle, nagu mõned, kes on woke-ajastut autoritaarsete režiimidega võrrelnud. Kedagi tänapäeva läänemaailmas mõne solvava sõna eest vahest vangi ei panda ja mahalaskmisele ei viida. Küll olen häiritud äärmuslikkuse süvenemisest, mis võib küll saatuslike tagajärgedega olla. Kus on ajuvabaduseni läinud nõudmised, tekib kohe vastasleer. Mulle tundub õudne, et pooltoonid on nii argisuhtlusest kui ka kogu ühiskonnast kadumas. Inimene nagu ei olekski enam keerulise psüühikaga mõtlev olend, kelles võib olla nii head kui ka halba.
Praegugi, olen täiesti kindel, saan selle loo eest küllap hulganisti kiitust tagurlastelt, kes järeldavad, et kuna ma pole nõus teleseriaali ette hoiatuse kirjutamisega, olen järelikult nende poolel. Järelikult pooldan ka naiste alaväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks pidamist, homode alandamist ja muud sellist. Ei saa ju ometi olla, et kui oled kellegi jutust ühe väitega nõus, ei nõustugi sa automaatselt kõigega, mida ta peale selle suust välja ajab? Eriti sotsiaalmeedias on seda näha, kui kiiresti võidakse süütult alanud jutulõimes üliteravaks minna.
Kui poetad ühe kellegi arust vale varjundiga mõtte, saad hoobilt sildi otsaette. Ütled, et ehk võiks ahistamises süüdistatud mehe vähemalt ära kuulata – ahah, seksist, šovinist, naistevihkaja, küllap järelikult ka rassist, ekreiit ja mis kõik veel! Arutelud ei ole enam ammu võimalikud, vaid ainult poosid, vastandumised.