/nginx/o/2020/04/01/13036570t1h485a.jpg)
“Vanad tornikellad on osa linna ja selle kiriku-koguduse ajaloost, neil on oma ajalooline, kultuuriline ja kunstiline väärtus. Kindlasti on need väärt, et neid mitte ainult lihtsalt ei säilitataks, vaid et need ka käiksid,” kirjutab Kuressaare Laurentiuse kiriku õpetaja Anti Toplaan.
Tähelepanelik linnakodanik on juba suve algusest alates märganud, et Laurentiuse kiriku kellade aeg on jäänud seisma ning ajanäitajale omaseid pool- ja täistunnihelisid ei ole kuuldud enam mitu aastat. Nii nagu väsib kord meister, väsib lõpuks ka raud, aga iga lõpp on alati ka uue algus.
Kõikidest Saaremaa kirikutest on üksnes Laurentiuse kirikul fassaadil asuvad ajanäitajad, mis pidid õiget aega näitama nelja peamisse ilmakaarde. Kuressaare kahele tähtsamale hoonele, võimu ja vaimu keskusele ehk raekojale ja Laurentiuse kirikule otsustati kellad tellida ilmselt aastal 1859.
Seni teadaolevalt vanima säilinud mehaanilise tornikella mehhanismi ülemisele osale on valatud tekst: URMACHER VOELTZKE JN MJTAU 1860.
Miitavi ehk praegune Jelgava linn asub 40 km Riiast lõuna pool. Linn sai rängalt kannatada II maailmasõja käigus, aga endine Miitavi linn oli kunagise Kuramaa hertsogiriigi pealinn. Nii kiriku kui ka raekoja kellassepp oli Julius Voeltzke.
Kellad lõid ja näitasid aega kõigile Kuressaare linna elanikele ligikaudu 90 aastat, ent Nõukogude okupatsioonivõimud ei vaadanud sellisele kiriku linnaruumis domineerimisele hea pilguga. Ilmselt juba sõjajärgsel ajal kadus tornirist, puud hakkasid kasvades varjama kirikut kui hoonet ja kellad vaikisid.
Piiskop Joel Luhamets, Kuressaare Laurentiuse kiriku õpetaja aastatel 1978–1989, on avaldanud arvamust, et kella mehhanism lõhuti I maailmasõjas sõdurite poolt ja veel 30. aastatel soovis kogudus seda käima saada, aga toona töövõtjast kellameister Schönberg ei saanud seda käima ja talle töötasu välja ei makstud.
Nii võis olla, et vaatamata korduvatele katsetele mehhanismi tööle saada, seisis kell alates I maailmasõjast. Mehaaniliste kellade remont ja taastamine võeti põhjalikumalt ette aastatel 1980 ja 1981. Uldo Aarnis sai kella lõpuks tööle 1981. aastal, valades oma kodus sellele uued hammasrattad.
Seda aega meenutab tornis vaskne plaat tekstiga: V.R.V. SEE KELL ON RESTAUREERITUD VILLU LÜÜDINGU POOLT 1980 A. TÄIENDAVALT JUURDE EHITATUD OSUTI LIIKUMISE MEHANISMIGA ULDO AARNISE POOLT 1981 A.
Uldo Aarnis oli ka see meister, kes veel mõne aasta eest ronis igal nädalal torni ja hoolitses selle eest, et kellad seisma ei jääks. Mõnes mõttes oligi see ime, kuna omaaegseid parandustöid tehti juhuslikult kättesaadavaid materjale kasutades. Kellad pandi seisma, kui toimus kiriku tornikiivri remont, mille käigus said uue ja värske väljanägemise ka kellade välised sihverplaadid.
Kui kellamehhanism remondijärgselt uuesti käivitati, ilmnes vanas mehaanikas niivõrd palju erinevaid probleeme, et neljast osutipaarist oli võimalik enam-vähem töös hoida vaid ühte.
Pika arupidamise tulemusena jõuti arusaamani, et Kuressaare kiriku tornikellad tuleks parema tulemuse nimel käima ja lööma panna elektri jõul. Vana kellamehhanismi säilitatakse kirikutornis huvilistele tutvumiseks. Omaaegsete suurte AS Teguris 1924 ja 1925 valatud tornikellade ja ajanäitaja mehhanismi ühendamine usaldati nii kellade kui ka orelitega tegeleva ettevõtte Mäeväli Orelitöökoda OÜ hoolde. Tööde eesmärk on saada Kuressaare kirikule täpne, töökindel ajanäitajakell, mis lööb öörahuvälisel ajal tunde.
Eelmisel nädalal paigaldas meister kelladele uued kandetalad ja tõstis koos abilisega kellad oma kohale tagasi. Augusti lõpus jätkuvad ühe nädala jooksul tööd, mille eesmärk on lihtsustada kellade helistamist ilma torni ronimata tänapäevasemate vahendite abiga. Ees on veel palju tööd.
Loodetavasti saab linnarahvas juba augusti lõpus kuulda, kuidas kaks tornikella helisevad koos, imiteerides kellade vabalt helisemist. See tähendab, et kummalgi kellal on teatud arv lööke minutis ning löögid ei ole täpselt vaheldumisi (nagu sepikojas), vaid läbisegi, sest kummalgi kellal on oma rütm.
Kuna senised fassaadikellade osutid ei sobi oma kaalult kavandatavate elektriliste mootoritega, on valmistatud uued osutid sobiva kaalu ja mõõtudega. Senised osutid loodab kogudus eksponeerida sarnaselt vana tuulelipuga kiriku eeskoja seinal. Saaremaa valla ja annetajate abiga loodab kogudus peatselt kuulda ja näha linnaruumis juba uue kooliaasta alguseks vana kõlaga, kuid ajanäitajana täpsemaid kelli.
Kuna kogu projekti lõpetamiseks vajaminev raha ei ole veel täiel määral koos, on igal inimesel augusti lõpuni võimalik anda oma panus, tehes koguduse (EE 782 200 00 112 009 0672 Swedbank) kaudu sobiva annetuse märksõnaga “kirikukell”.