/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/27/14023512t1h646f.jpg)
Meie ümber sünnib kogu aeg ja lõputult üha uusi ja uusi lugusid. Mingit osa neist me märkame, jälgime, peame mõne aja meeles ja unustame. Osa libiseb meist mööda nii, nagu poleks neid kunagi olnudki. Aga kõik nad jätavad meisse jälje.
JUHTKIRI ⟩ Midagi ilusat, midagi koledat
Aeg, see kõige suurem jutuvestja, kõnnib meie südames alates sellest viivust, kui meile elu antakse. Tema pajatatud lood on teinud meist need, kes me täna oleme. Mõnikord rõõmsad, mõnikord kurvad, vahel kaastundlikud ja siis jällegi tõrjuvad. Mitmekihilised ja sageli äraarvamatud olendid, kes ütlevad küll, et vigadest õpitakse, kuid ei lakka neid vigu ikka ja jälle kordamast.
Aga ehk seda ongi vaja? Õnne mõistetakse ju tihtipeale alles siis, kui see peost on libisenud, silmi ei ava mitte leidmised, vaid kaotused ja uneta ei saa olla ärkvelolekut.
Endas hea ja ilusa leidmiseks ei piisa üksnes hõljumisest lillede ja linnulaulu keskel, kõige selle kõrvale on vaja kindlasti ka kübeke koledust. Vahel piisab lihtsalt peeglisse vaatamisest.