/nginx/o/2021/08/30/14034498t1ha756.jpg)
"Õpetajate vähesuse tõttu on juba ametis inimesed, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. Lisaks vähendas haridus- ja teadusministeerium õpetajatele kehtivaid nõudeid ehk tehti järeleandmine kvaliteedis," kirjutab TTÜ matemaatika ja rahanduse lektor Paavo Kuuseok.
/nginx/o/2021/03/12/13676303t1h3742.jpg)
Kui inimene on avastanud mingil eluhetkel, et õpetajaamet on tema kutsumus ja hakkab töö kõrvalt kaugõppe vormis omandama teadmisi, mis viivad ka magistritasemel õpetajakutse saamiseni, on ju kõik hästi. See on aga väike osa sellest seltskonnast.
Mõelgem hetkeks, kas laseksime arstina ametisse inimese tänavalt, kes väga tahab, aga alles hakkab ülikoolis teadmisi omandama? Või inimese, kes pole seda õppinud, oma maja elektrikilpi ehitama? Vist mitte.
Kasutegur on üsna kasin ka projektil "Noored kooli", mis oli küll kõlava nimega, aga villa vähe. Eks jättis moonutatud mulje õpetajatööst ka projekt, kus edukad inimesed käisid koolides õpilastele rääkimas oma tegemistest. Siit võis väga lihtsalt jääda mulje, et mis see õpetajatöö siis ikka niiväga ära ei ole: õpilased kuulavad ja mina räägin.
Suurim mure on sellega, et väga paljud õpetajad on juba soliidses eas ja väljateenitud pensionile jäämas ning noori tegusaid õpetajaid ei ole samavõrd koolidesse tööle tulemas. Siis alustavadki õpetajakarjääri kesk- ja põhiharidusega (sic!) inimesed.
Olen lugenud sel teemal palju kirjutisi kehvast olukorrast haridusmaastikul. Pakuksin siinkohal ühe võimaliku lahenduse olukorra parandamiseks. Selleks oleks tagasipöördumine 11-aastase keskkoolihariduse juurde.
Veidi ajaloost. Olen ise üks neist, kes umbes veerandsada aastat tagasi jättis vahele ühe 11-nda klassi ja läks otse 12-ndasse. Noorematele selgituseks: see oli aeg, mil Eesti NSV haridusministeerium tuli vastu 1987. aastal toimunud Eesti õpetajate kongressil vastuvõetud otsusele suurendada algklassides veedetud aega kolmelt aastalt neljale, ja kõik järgnevad klassikursused jätkasid seega järgmisel aastal kahe võrra suurema klassinumbriga.
Probleem oli selles, et tollal Nõukogude Liidus toimuvate hariduspoliitika muutuste tõttu tekkis rahvusliku kirjanduse, ajaloo ja muu olulise kärpimise oht ning selle säilitamiseks tehtigi antud otsus.
Tollal oli see asjakohane ja mõistlik, aga nüüdseks pole ju selleks enam vajadust. Keegi väljastpoolt ei sunni meid eesti kirjanduse ja kultuuri õpetamist vähendama, kui me seda ise ei tee.
Esiteks võtaks see üleminek üle kümne aasta aega ja see annaks hea ettevalmistuse perioodi, et võimalikke probleeme ette näha ja need rahulikult läbi vaielda. Kui sellesse protsessi kaasata õpetamisega otseselt kokkupuutuvad inimesed nagu koolijuhid, õpetajad ja ülikoolide õppejõud, oleks tulemus vähemalt rahuldav (praegu liigub mitterahuldava suunas).
Teiseks lõpetaksime ära noorte inimeste surumise raamidesse, mis on nende jaoks liiga kitsad. Pole ju saladus, et osa keskkoolis õppivaid noori on paarisuhtes ja elavad koos. Probleem tekib just lõpuklassiga. Kui rääkida kogemustega õpetajatega, siis on paljud arvamusel, et viimane aasta on problemaatiline.
Noored on oma mõtetes juba elu järgmise etapi juures, aga lähevad nagu esimese klassi juntsudki hommikul kooli ja päeva tippsündmus on söögivahetund. Sama arvavad ka abituriendid ise. Avatud meelega noortega suheldes kuuleb nii mõndagi huvitavat. Ei tohi lasta jätkuda olukorral, kus kooliseinte vahel on üks ja väljaspool teine maailm. Kumb neist on reaalsusest kaugemal?
Kui Heidi Tamme ja hiljem ka Kojamees laulsid, et "Me pole enam väikesed… ", siis sõnum praegustele noortele on: te olete väikesed ja lisaks veel saamatud. Pole siis vaja imestada, kui inimene on kolmekümnendate eluaastate keskel nelja-viie hariduse omandamise teelahkmel.
Kolmandaks kulude kokkuhoid. Vabaneks terve aasta jagu õpetajate palgaraha, mis väga jämedalt arvutades oleks 1/12 palgafondist. Kui sellest eraldada marginaalne osa ülikoolidesse sisseastumiseksamite korraldamiseks, oleks kokkuhoid märkimisväärne. See võimaldab tõsta palka, mille läbi tekib konkurents ja õpetajaameti maine kasv. Need käivad koos. Õpilased tahavad näha nooremaid õpetajaid.
Veidi võimalikest tekkivatest probleemidest. Mis saab ülikoolidesse sisseastumisega, kui kaotada riigieksamite süsteem? Sisuliselt on viimane aasta riigieksamiteks valmistumiseks, mille jooksul on tähelepanu keskendunud kordamisele.
Oleks ju igati mõistlik, et kooli peaks lõpetama noor inimene küpsuseksamiga, mis näitab tema saavutatud taset.
Need ei oleks oma olemuselt konkursieksamid, kus osa ülesandeid ongi nii tehtud, et need oleksid erinevad tavakursustel õpitust ning sellega sõelutakse välja edasiõppimisele minejad. Riigieksamid on nende segu.
Miks mitte taastada ülikoolidesse sisseastumiseksamid? Tähtis on ju sel hetkel põhioskuste omamine, mitte 5, 10 või 15 aastat tagasi omandatu ehk siis, kui keskkool lõpetati. Kui aastaid tagasi olid riigieksamid väga hästi tehtud, siis nende teadmiste kallal töötab aeg halastamatult.
Praegu läbivad paljud esmakursuslased tasandusõpet ülikoolis, kus peaks tegelema uute teadmiste ja oskuste omandamisega. Selle asemel raisatakse aega kordamisele. Lisakasutegur oleks see, et noor inimene saaks hakata suunama oma keskkooliaegseid õpinguid vastavalt soovitud erialale kõrgkoolis.
Siit edasi võiks arutleda suunavalikutest vastavalt sellele, mida edasi õppida kavatsetakse.
Kindlasti tekib selle võimaliku muutusega terve rida küsimusi, sest kool ei ole lihtne organism (nt tugisüsteemid), aga need peaksid olema lahendatavad. Tähtis oleks jõuda arusaamisele, et õpitakse selleks, et lõpptulemusena omandada elukutse, mitte selleks, et lihtsalt õppida.