/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/01/21/11730710t1h376a.jpg)
Angerjas on meie vetes haruldane kala. Mis on ka põhjus, et seda kala himustavad gurmaanid peavad Saaremaa vetest püütud angerja kilo eest kukrut kergendama 25–30 euro võrra. Tõsi, Võrtsjärvest toodud angerja eest küsivad kalamehed poole väiksemat, ent siiski krõbedat hinda.
Et kalavarusid taastada, plaanib MTÜ Saaremaa Kalavaru asustada Saaremaa rannikumerre Viiratsi angerjafarmi 150 000 angerjamaimu. Küllap leidub praegu küllaga neid, kes angerjat oma silmaga näinudki pole. Või kes seda kala nähes karjataks nagu eluvõõras Kohviveski kultusfilmis “Siin me oleme”: “Siin on maod!”
Ometi oli aegu, mil angerjat elas meie vetes nii palju, et võis tonnide viisi välja püüda.
1978. aasta väljaandes Saare Kalur meenutab kalur-pensionär Aleksei Room, kuidas 1938. aasta septembris said Kõrkvere kalamehed kõige parema saagi: “Oli tugev läänetuul, kõiki mõrdu ei saanud ära nõuda, kuid kätte saime umbes kaks tuhat angerjat.”
1940. aastal aga saadeti iga paari nädala järel Kõrkverest angerjaid Kuressaarde lausa kaks tonni. Praegusel ajal tundub selline arv uskumatu, lausa ulme valdkonda kuuluv.
Eakamad inimesed mäletavad või teavad oma vanemate-vanavanemate juttudest, kuidas angerjat oli koguni nii palju, et angerjas oli, nagu ütleb harrastuskalamees Aivar Sõrm, “sulase sundtoit” ning selle kalaga toideti isegi koeri.