KÜLALOOD ⟩ Üksikisa Raivo: “Vanus pole mingi probleem!”

RAIVO HEINAT, kes Tallinnas sündinud ja elanud, kolis Muhusse vanaisa kodukohta 2011. aastal. Foto: Mati Oolup / Saarte Hääl

Juunis 70. sünnipäeva tähistav muhulane kasvatab kolmandast kooselust üksikisana kahte varateismelist poega.

10- ja 11-aastase poja pensionärist lapsevanem Raivo Heinat räägib, et jäi lastega üksi juba kümmekond aastat tagasi, kui laste ema pere juurest ära läks. Et naine pole enam ka elavate kirjas, tuleb Raivol tahes-tahtmata lastega üksi toime tulla.

Kolmeliikmelise pere kuusissetulek ulatub seitsmesaja euroni ning koosneb pereisa penionist ja sotsiaaltoetustest. Pere elukoht Oina külas Andruse talus näeb aga igati korralik välja. “Poisid otsivad ise tegevust, see püstlaudis punane maja siin on kõik poiste värvitud,” ütleb Raivo. “Tuleb lasta lastel kodus ise teha.”

Raivo sõnul saavad nad rahaliselt vabalt hakkama. Poistele edevate asjade ostmist ei pea ta oluliseks. “Öeldakse, et inimene peab kolm korda põlema ja viis korda kolima, siis jäävad vajalikud asjad alles,” selgitab ta. “Igasugu kila-kola, mis inimesed kokku ostavad, pooled veel laenu peale – ja siis ollakse omadega hädas.”

Raivo ise võlgu võtta ei soovi. “Laenamisega on täpselt nagu viinajoomisega, oma lõbuks võid võtta, kui tahad. Ükski pank ei kohusta.”

Raivo niisama ei passi

Kuigi mitte enam esimeses nooruses, saab Raivo vähemalt praegu poistega igati hakkama.

“Vanus pole mingi probleem, hommikul viid kooli, õhtul tood koju. Pea neil jagab. Seega täiesti jõukohane ülesanne, mingit probleemi pole.”

Üksvahe läks Raivol süda rütmist välja ja nüüd tuleb mehel tablette võtta. Niisama kodus teleka ees Raivo ei passi, tervisele kasulikku liikumist koguneb päevas päris palju. Vajadusel nokitseb ta maja kallal, ehitab kiviaeda, käib metsas jalutamas või poistega Kuivastus spinningut loopimas.

Andruse talust leiab ka eraldi kanapidamise nurgakese. Raivo võttis kolm kodulindu, sest ühele pojale meeldis linde vaadata. “Odavam on mune poest osta kui kanu sööta,” nendib ta. “Niipalju mune ei söögi ära, kui need sindrid munevad. Osa mune annan naabrinaisele.”

Raivo loodab vähemalt kümme aastat veel vastu pidada, kuni poisid kahekümneseks saavad ja elust rohkem aru saama hakkavad. Keegi ei tea, millised plaanid saatusel temaga varuks on. Mehed kipuvad reeglina varem ära minema. Naised kestavad enamasti märgatavalt kauem.

“80-aastased väntavad siin jalgrattaga ringi ja häda ei midagi,” sõnab Raivo. “Naabrinaisel jäi kaks nädalat sajast puudu, 96-aastaselt lõhkus veel puid õues. Mutid on siin vinged.”

Muhus on rahulik ja hea

Tallinnas sündinud ja elanud Raivo kolis Muhusse vanaisa kodukohta 2011. aastal. Ehitas majale uue katuse ja tegi 33 meetrit pika maja poole lühemaks. SelIegipoolest mahub majja kokku kuus magamistuba.

Juba pealinnas ei meeldinud Raivole poode mööda kolada. Ka Muhus ostab ta nädala toidu korraga ära: sepik, leib, piim ja sink. Aias peenra peal kasvavad lastel porgand ja hernes.

Auto peale kulub Raivol hämmastavalt väike summa. Eelmisel aastal vahetas ta välja lähitulepirni ja numbrivalgustuse.

“Ma pole nelja aasta jooksul sadat eurotki selle auto remondi peale kulutanud,” kiidab kokkuhoidlik mees.

Raivo ei oskagi nimetada, mis talle Muhu juures meeldib. “Rahulik on, see on hea. Eks linn tüütab pikapeale ära, kuigi ega linnas ka viga pole,” möönab ta. “Mul oli korter kesklinnas, 300 meetrit Vabaduse platsini.”

Pealinnas elades sõitis Raivo maaliini, töötas pottsepana ja asutas Gorbatšovi ajal isegi oma ehitusfirma. “Nõukogude ajal polnud viga, kui sa oskasid vingerdada, siis elasid ilusti. Vähemalt polnud tööl vaja üldse käia,” jutustab ta.

Raivo sõnul kasutasid tema tööraamatut erinevad inimesed, seega polnud tal alati aimugi, millise asutuse hingekirjas ta parasjagu oli.

Tööraamat käis tööl

“Need, kes tegid kohakaaslust, neil võeti makse maha. Lihtsam oli võtta kellegi teise inimese tööraamat ja see tööle panna,” selgitab ta.

“Vaatasin hiljem, et olin kuskil majavalitsuses tööl olnud, ma ei teadnud ka neid inimesi, kes minu tööraamatut kasutasid.”

Omaette nähtus oli nõukogude ajal juurdekirjutused. Pärast sõjaväge läks Raivo kohe MAZ-i kalluri sohvriks.

“Seal kaks reisi tegid, kümme panid kirja. Ükskord arvutasin, et mul tuli Tallinna linnas keskmiseks kiiruseks üle 100 km/h. Muidu poleks kaheksa tunniga seda kilometraaži maha sõitnud," meenutab ta.

Pae karjääris Lasnamäel pandi koorem peale ja veeti Viimsisse Kirovi kalurikolhoosi. Edasi-tagasi ots oli 50 kilomeetrit pikk, kirjade järgi sõitis Raivo päevas 20 reisi, mis teeb tuhat kilomeetrit.

“Kuidas sa sõidad tuhat kilomeetrit kaheksa tunniga maha. Esimene asi, kui tööle läksid, anti elektrikute poolt spidomeetrikerija, mis näidud normi keris. Terve autobaas tegi niimoodi.”

Raivo tööraamat kadus võimuvahetuse ajal ära ja 15 aastat pottsepa tööstaaži oli pühitud nagu tina tuhka.

“Pensioni saabki nüüd vähem, see, kes looderdab, sellel tulebki pension väiksem,” võtab Raivo asja huumoriga.