Eesti valitsus peab noori teisejärguliseks

Daniel Kõiv. Foto: Erakogu

Kui pöörata täna selg noortele, pööravad noored selja Eesti riigi tulevikule, kirjutab Saaremaa gümnaasiumi õpilane, 2020. aastal Tallinna aasta õpilase tiitli pälvinud Daniel Kõiv.

14. juulil ilmus ERR-i arvamusportaalis Erik Mikkuse kirjutis “Riigi noortepoliitika käärib”, mis võttis ilusasti kokku praeguse olukorra riigis: Eesti poliitkultuur on noorte suhtes patroneeriv ja mitte ligilähedaseltki noortemeelne. Neidsamu põhimõtteid kehastavad võrratult ka meie “tipp”-poliitikud.

Noorteorganisatsioonid ja huviharidus on oma toetuste eest võidelnud aastaid ja nüüdseks on meie “tipp”-poliitikud otsustanud minna rahastuse osas mitmeid aastaid tagasi.

Noortele mõeldud rahasummasid kärbitakse alati esimesena – nii juhtus see eelmise valitsuse ajal, kui lisaeelarvega võeti toetus ära noorsootöö tegevustelt, nii juhtus see ka praeguse valitsuse ajal. Minu meelest on ülimalt oluline, et noortele suunatud tegevuste hulk ja valik ei väheneks ka kriisi ajal. Oleme ju olukorras, kus iga neljas noor tunneb sagedast ärevust ning peaaegu pooltel on tänaseks vähem motivatsiooni tegeleda hobidega, mis neid varem õnnelikuks tegid.

Panustada tuleb täna

Koroonaviiruse pandeemia on kestnud üle seitsmeteistkümne kuu, ent kui tahes keerulises olukorras me täna poleks, peab Eesti riik tagama homse ehk noorte tuleviku – eeskätt head võimalused noorte eneseteostuseks ja arendavates tegevustes osalemiseks. See on võrreldav investeerimisega: kui soovitakse tulevikus hästi toimivat riiki tublide, aktiivsete ja tarkade kodanikega, tuleb täna panustada eeskätt noortevaldkonda.

Võimul olev valitsus läheb aga ajalukku kui valitsus, kelle jaoks on noored teisejärgulised ja kelle huve ei kaitsta. Sama väide kehtib ka eelmiste koalitsioonide kohta, kes enamjaolt on püüdnud teha nägu noorte eestkõnelejate ja kaitsjatena, kuid tegudes on see kajastunud vastupidiselt – noortevaenulikuna. Olgu see eelmise koalitsiooni lisaeelarve, millega kärbiti noortevaldkonnale mõeldud raha 0,19 miljoni võrra, või praeguse koalitsiooni ükskõiksus huvihariduse suhtes, mille rahastust poole võrra vähendati.

On ülimalt taunitav, et valitsuserakonnad ei hooli noortest, kuna nende toetust on valimistel raske “ära osta”. Kui me pöörame noortele selja, pööravad noored selja Eesti riigi tulevikule.

Haridusminister, kelle vastutusalasse noortevaldkond kuulub, ei ole siiani teinud ühtegi poliitilist avaldust noorsootöö alal. Tänaseks ei ole meil ühtegi noorte eestkõnelejat ei riigikogus ega valitsuses.

Lootus – lollide lohutus?

Noored on demograafiliselt väike valijagrupp ning rahvastiku vananemise tõttu jääb oma osakaalu poolest aina väiksemaks. Olukorda leevendaks noorte ministrikoha loomine – tänu sellele tekiks otsustajate seas noortevaldkonna eestkõneleja. Sellega annaks valitsus ühiskonnale kindla signaali: noored on meie prioriteet. Paraku ei piisaks ka uue töökoha loomisest, kuna olukord vajab süsteemset muutust. Murrang peab toimuma nii poliitikute mõttemaailmas kui ka rahakotis.

Kes ei teaks ütlust “Lootus sureb viimasena”. Loen uudiseid sellest, kuidas valitsus kavatseb taas pensioni tõsta või vabastada keskmine pension tulumaksust, mis läheb riigieelarvest maksma tervelt 100 miljonit eurot. Aga noorte esimese töökoha tulumaksuvabastus? Aga raha koolikiusamise ja noorte vaimse tervisega tegelemiseks?

Jah, võime hoobelda oma PISA testide tulemustega, aga kui tihti tuleb jutuks fakt, et Eesti noorte kokkupuude koolikiusamisega on oluliselt suurem kui Euroopa keskmine?

2019. aasta seisuga koges seda 25 protsenti õpilastest – samamoodi nagu 2016. aastal. Miks ei ole poliitikud valmis kuulama noori, kes ütlevad, et midagi on vaja muuta ja seda tuleb teha kiiresti? Või elab meie valitsus tõesti noortevaldkonna osas heietuse “lootus on lollide lohutus” põhimõttel?