:format(webp)/nginx/o/2021/03/04/13663210t1hf718.jpg)
“Häma on ohtlik ka väikestes kogustes, sestap võtan punase pliiatsi ja tõmban mõnele valele ja udujutule jooned alla või peale,” kirjutab hülgeuurija Mart Jüssi vastuseks kalandusorganisatsioonidele.
Kala ei ole kaluri oma, vaid meie kõigi ühine vara (2)
/nginx/o/2021/09/15/14070883t1hd8d1.jpg)
Loeme kõiksugu arengukavadest, et hallhüljes närib kalanduse küljeplanke nagu heeringas soolavakka vanas lorilaulus. Kummatigi ei ole näha kirge välja selgitada, kes tegelikult on vaenatud hallhüljes loomana Läänemere keskkonnas. Millised on ta eluviisid ja kui palju maksab ta lõivu, kuna peab solgitud meres võistlema viimase kala pärast.
Kalurite kirjast ministrile jääb peamiselt kõlama tõik, et kiskjad söövad saakloomi. See ei meeldi kaluritele, sest väidetavalt napib nõnda loodusvara kõigile soovijatele ning looduse surve sunnib loobuma kalapüügist kui elatusallikast.
Kalurite kangema kraadi valed
Teadmiste valguses, mida olen hüljeste eluviise uurides kolm aastakümmet kogunud, saan öelda, et selles kirjas toodud väited hüljeste kohta on kohati kangema kraadi valed. Kui hüljeste arvukus on “hinnanguliselt” kuhugi kasvanud, peaks olema selge, et hinnanguid ei saa anda isendi täpsusega isegi Merede Valitseja ise. 2019. aastal õnnestus lugeda kogu Läänemeres 38 000 kevadel karva vahetavat hallhüljest. Sellest 47 650 või isegi 63 535 tuletamine ei ole võimalik.
Allirahu 7000-pealine hallhüljeste kari ja nende korda saadetav laastamistöö on kirja ilmekaim möödarehkendus. 2019. aasta kevadsuvel loendati sealkandis 2100 isendit. Poegi sündis tõesti üle 3000 (see oli küll 2015), kuna palju on mujalt meredest tulijaid. Väljamõeldise korrutamine hülge- ja kalakilodega ei lisa tulemusele usutavust karvavõrdki.
Hüljeste hävitamisele kutsumisel on vahe tera, mis võib valusasti endale näppu lõigata. Vabalt meres elavate hüljeste arv peab olema üle 10 000 isendi, et neid ei varitseks väljasuremine. Kuid kriitiliselt madal arvukus ei saa olla eesmärgiks, sest siis mängiksime heinaküünis tikkudega.
Arvukuse piiramiseks hülgeid kusagil Läänemeres (ametlikult) ei kütita. Mereloomad ei ole üheselt võrreldavad lambaid rappivate huntide või kuuski koorivate põtradega. Kala ei ole kaluri oma, vaid meie kõigi ühine vara. Kui inimene ei mahu oma soovides merre hülge kõrvale ära, ei ole hüljes seda põhjustanud ega pea koomale tõmbama.
Kohati on võistlus kalapüügil hülge ja inimese vahel muidugi tuvastatav ja tõsine. Samas on hulk näiteid, kus kalade arvukus taastus pärast püügipiirangute seadmist, mitte hüljeste või lindude peletamisest.
Enamus merealast on inimese aktiivses kasutuses: laevatatakse, kalastatakse ja tipitakse tuulikuid. Kaitsealad on selleks, et loomadel oleks kohti, kus inimese mõjude eest hinge tõmmata. Kus iganes hülged poegivad, ei tohiks neid sel ajal seal tappa niikuinii.
Pealegi ei saa nad kuidagi üle looduse pandud piirist ning suudavad ilmale tuua vaid ühe poja aastas. Plahvatuslikku juurdekasvu see ei võimalda. Viimase kahe kümnendi juurdekasv ei küüni pooleni juurdekasvu looduslikust potentsiaalist. Kus ülejäänud hülged on, kalurid, ae?
Või äkki on meres muudki, mis ka kalaparvi vähendab? Reostus, kudealade kinnikasvamine, jääta talved, võõrliigid, tegelikud väljapüügid..?
Kas saab selle eest, et võrgust võetakse "armastatud lesta, lõhet ja siiga", püssiga nuhelda mujal meres "odavast" parvekalast toituvaid loivalisi?
Kas hülged armastavad võrgust lõhilasi noppida sellepärast, et need on armsad või sellepärast, et need ei saa eest ära ujuda? Kas kalurid teavad, kus hülged toituvad? Miks märgistatud hülged valdavalt oma päevi avamere räimerikastes sügavikes veedavad? On kalurid tellinud uuringuid või sõnastavad tulemusi ise?
Tahad trofeed, siis pinguta!
Hülgeküttimise soov Eestis oli peamiselt ajendatud sportlikust huvist ühele erilisele loomale püssist pihta saada. Sellise harrastuse tarvis said reeglid tõepoolest karmid. Aga püssid pauguvad merel ilma reeglitetagi. Laskja ei tee või ei taha teha vahet küttimiseks lubatud hallhülgel ja kalurile suhteliselt kahjutul viigril.
Paadist vette tulistamine on tõeline jahireeglite ja -eetika rikkumine, sest üldiselt peab kütt olema kindel selles, kes tema püssi ette satub ja vigastatud looma üldjuhul metsa ei jäeta. Relvad tuleks paatidest ära kutsuda, kui sõrme sügelemisest jagu ei saa või lööb iga hüljest nähes silme eest mustaks.
Mõrdadesse hüljeste uputamine on olemuselt veel õõvastavam: kui sukeldumiseks kohastunud loom püünisesse kinni jääb, kulub surmani kuni kolmveerand tundi äärmiselt piinavat, abitut lämbumist.
Jutud hülgetoodete müügikeelu segavast mõjust on krokodillipisarad, sest see ei sega ju tänast huupi tulistamist või hüljeste uputamist kuidagi. “Tapaks küll, kui saaks müüa” võib olla tegelikult kalandusele tõsine probleem. Kui rannakalandusest tuleb kala uppuvate või uudishimulike hüljeste elu hinnaga ning ostja tajub toote tõelist tausta, võib ta kalalettidest lihtsalt mööda kõndida.
Müüa võtmehoidja, mis on tehtud surmaga nuheldud “vuntsidega röövlist”! Kilo hülge viimase hingetõmbega rikastatud ahvenat, värsket!
Hülgetoode pole mingi imeravim, mida sahkerdataks kasvõi althõlma. Pigem vastupidi – liigne hülgesöömine toob järglastele tervisekao ja õpihäired, sest mereimetajate liha on inimese poolt merre heidetud solki täis. Fääri saartel tõestatud. Head isu, tulevased emad!
Kalurite kiri ministrile paljastab pealiskaudsuse, millega suhtutakse loodusväärtustesse ja nende kasutamisse.
Arvestades peagi jagatavaid Euroopa toetusi, vihjab see kirjalik lahmimine pigem soovile tagada otsuseid, mis ei määra niivõrd kalaõnne, kui suunavad toetusmajanduse jagamismehhanisme.
Hüljeste elujärg on väga tõsine teema. Vajab kindlasti süvenemist, sest need mere tippkiskjad hoiatavad meid looduslike tunnimeestena oma tervise ja elu hinnaga ohtude eest, mida loodusseaduste eiramine võib kaasa tuua. Ka kalanduses.