E, 15.08.2022

"Lööktööga või lööklausetega me viirustest vabaks ei saa."

Edward Laane: Kõige tähtsam on hoida kõige nõrgemaid
Edward Laane
"Lööktööga või lööklausetega me viirustest vabaks ei saa."
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Edward Laane
Edward Laane Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl
  • Miks haigla ka vaktsineerituid testib?
  • "Vaktsineerimine peab olema inimese enda otsus!"
  • "Kes ei ole vaktsineerinud, neid saab kaitsesüstida ainult sunniga."
  • "Alati on küsimus, mis ulatuses ja kui kaua piiranguid rakendada."

"Lõplik lahendus on see, et inimene omandab loomuliku immuunsuse viiruste vastu, mille keskel ta elab," leiab Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane.

Kui meil oleks kasutada väga efektiivne vaktsiin, peaks olema vaktsineerimise kõige suurem eesmärk haigestumise ärahoidmine üleüldse. Paraku on respiratoorsete viirustega olukord pigem selline, et vaktsineeritu võib ikkagi haigeks jääda ja siis jääb vaid loota, et ta ei põe raskelt ega vaja haiglaravi.

Oleme kahjuks väga raske olukorra ees, kus kevadel vaktsineeritud inimesed haigestuvad ka praegu. Samas inimesed, kes on läbi põdenud, on immuunsed. Kuressaare haiglas oleme saanud pahameelt selle eest, et testime koroona suhtes ka vaktsineeritud inimesi.

Aga me teame, et nad võivad iseenda teadmata haiged olla, ja kui selline inimene tuleb osakonda sisse, võib ta teoreetiliselt viirust levitada. Seda ei tohi juhtuda. Endiselt on meil piirangud hooldekodukülastusele.

Kuidas kaitsta eakaid ja nõrgema immuunsusega inimesi, on eeloleva talve kõige raskem küsimus.

Haigla töötajaid puudutav rutiin muutub vastavalt epidemioloogilise olukorrale. Kui läheme tagasi kevadesse, kus Saaremaal nakatumine tõusis, siis me vaktsineeritud ja haiguse läbipõdenud töötajaid ei testinud.

Lisaks määrasime kõigil, kes soovisid, veres antikehad ja kui need olid positiivsed, lugesime inimesed immuniseerituteks. Kolmas kategooria on töötajad, kes ei ole läbi põdenud ega vaktsineeritud. Me testisime neid kord nädalas.

Kohustuslik või mitte?

Minu seisukoht on ikkagi see, et vaktsineerimine peab olema inimese enda otsus ja väga raske on väljastpoolt öelda, mis otsuse keegi peab tegema. Ka põhiseadusest lähtuvalt on vaktsineerimine vabatahtlik.

Muidugi võivad mõned töökohad eeldada, et inimene on vaktsineeritud. Reeglina inimesed, kes teatud ohtlikel kohtadel töötavad, kaitsesüsti teha ka lasevad. Kes ohtu ei taju, et võivad infektsiooni edasi anda või teisi nakatada, need tõenäoliselt lasevad ennast vaktsineerida harvemini või üldse mitte.

Kuna vaktsiin on kõigile tasuta kättesaadav, siis arvan, et inimesed, kes on soovinud vaktsineerida, on suurel määral seda ka teinud. Kes ei ole vaktsineerinud, neid saab kaitsesüstida põhimõtteliselt ainult sunniga. Et ütlemegi riiklikul tasandil, et vaktsineerimine on absoluutselt igale inimesele kohustuslik.

Kui vaadata Ameerika haiglaid, siis seal on gripivaktsiin kohustuslik. Kuid selleks peab olema riiklik otsus, et kõik, kes tahavad töötada meditsiinisektoris, peavad olema 100 protsenti vaktsineeritud.

Kui tahame, et Eestis oleks rohkem vaktsineerituid, tuleb riiklikul tasandil välja öelda, et teatud elualadel on vaktsineerimine kohustuslik. Kui seda ei tehta, on kõik sellised diskussioonid kurva alatooniga. Võimegi jääda aastateks või kuudeks arutlema, kas vaktsineerida või mitte.

Näiteks kui ütleme, et vaktsineerimine on vabatahtlik, aga haigla osakonnas on see sunniviisiline, tekib sõnumite vastuolulisus. Mõnikord on ka meditsiiniline põhjus, miks ei saa vaktsineerida. Seda peab samuti arvestama.

Elu enne ja pärast koroonat

Mõttekoht on, kas tahame muuta üleüldist käitumist või soovime tagasi elu, nagu oli enne koroonaaega. Kui oli raskem gripihooaeg ja rohkem haigestunuid, oli ka rohkem surmasid.

Ma olen natuke skeptiline, kui palju mask või käte hügieen populatsiooni tasemel kaitset juurde annab.

Grippi ja respiratoorseid infektsioone on üleüldse vähem olnud eelkõige seetõttu, et inimesed puutusid vähem kokku ja viirus ei saanud levida. Kui ühiskond hakkas avanema, hakkas ka nakatunute protsent uuesti tõusma. Austraalias või Uus-Meremaal paneb üks juhtum ka praegu linna kinni ja kodust võib välja minna ainult erandkorras.

Et majandus ellu jääks ja inimesed ellu jääksid majanduslikus mõttes, peavad inimesed ikkagi liikuma ja töötama. Ma ei mõista piiranguid hukka, need on ju teatud juhtudel vajalikud, kuid alati on küsimus, mis ulatuses ja kui kaua neid rakendada.

Piirangud on mõnes mõttes lõplikult poliitiline küsimus. Kui palju surmi ühiskond või valitsus talub? Mida rohkem piiranguid, seda vähem viirus levib, seda vähem inimesed nakatuvad, seda vähem surmi. Kui laseme inimestel vabalt liikuda, siis mida rohkem lubame, seda rohkem viirus levib ja seda enam on ka eeldatavalt surmi.

Kõige raskem küsimus on, kuidas kaitsta vanemaealist elanikkonda või nõrgema immuunsusega inimesi. Eesti piirangutest rääkides võiks diskuteerida hooldekodude teemal. Mitmesse hooldekodusse viirus sisse läks ja kas see üldse oli ärahoitav?

Me võime kõik kodus istuda, lapsed kaugõppel, kuid kui viirus läheb vanadekodudesse, siis on suremus ikkagi märkimisväärne.

Inimesed annavad iga päev üksteisele üle sadu viiruseid kui mitte rohkem. Isegi kui inimesed koroonast täitsa puhtaks saame, jääb ta loomadele alles ja võib tagasi tulla. Lõplik lahendus on ainult immuunsus.

Märksõnad
Tagasi üles