“Teelised jõuavad alati kohale, eriti siis, kui nad oma mõtted, tunded ja teod lõkkeõhtutel ühendada suudavad,” võtab Toomas Kuter kokku Enda Naabri uusima teose.
ARVUSTUS ⟩ “Kuhu me teelised, jõuame?” – poeetiline ja õrn teos
Eelkõige lühivormide viljelejana tuntust kogunud Saaremaa kirjaniku, kunstniku ja ajakirjaniku Enda Naabri hiljuti trükivalgust näinud teos “Kuhu me teelised, jõuame?” kannab iselaadset ja huvitavat alapealkirja “taskuromaan”. Tõsi – raamat on väikeses formaadis ja mahub suurepäraselt taskusse, mis teeb tema lugemise mugavaks kõikjal.
Tegemist on lühiromaaniga, seega on Enda Naaber endiselt oma loomingulistele eelistustele truuks jäänud. Ta on positiivne, ei kaota usku ega lootust, vaid ärgitab iga sõna ja mõttelennuga teelist edasi minema ning lõpuks seatud sihini jõudma. See omakorda teeb tema raamatud kergesti loetavateks ning mõistetavateks, samas sisukateks.
Romaan “Kuhu me teelised, jõuame?” on lihtsas keeles kirjutatud, poeetiline ja õrn teos, mille igast reast õhkub armastust elu, inimeste, kodukoha ja lähedaste vastu. Kohati on raamat nostalgiline, sest nostalgilised on selle tegelased Julika, Raul, Aivar ja teised, nostalgiline on Ojassaare ja seal põlema läinud veski, nostalgilised on noorte omavahelised arveteklaarimised ning noormees Aivar, kes sellest kõigest võitjana väljub. Nostalgiline on ka raamatu peategelaste Julika ja Rauli koduvahetus Tallinnast ning Kurressaarest Ojassaarde.
Eesti inimestele omane sihikindlus ja visadus
Autobiograafiliste elementidega teoses on rohkelt fantaasialendu. Ometi toob kirjanik lugeja tagasi maa peale ning tutvustab teda reaalsete inimestega Eestist, meie ellu märkimisväärse jälje jätnud Oskar Kuninga, Jüri Tuuliku, Paul-Erik Rummo ja teistega. Romaani ilmestavad tuntud kirjandusteadlase Oskar Kuninga Pääskülast Saaremaale, raamatu ühele peategelasele Julikale lähetatud kirjad. Need on lihtsad ja inimlikult soojad, vaieldamatu kultuuriloolise väärtusega.
Maa ja inimesed, tühjenevad talud ning noorte eemaldumine maast – see teema on aktuaalne olnud juba enam kui pool sajandit. Ometi leidus tollaste noorte hulgas neid, kes pealinnatolmu oma elust pühkisid ja tagasi kodupaika siirdusid ning tõeliste loojatena uut elu kujundama asusid. Just sellised on romaani peategelased Julika ja Raul. Neis on kindlust, visadust, tahet ning eesti inimesele iseloomulikku jonni oma tahtmine läbi suruda ning jääda võitjaks isegi siis, kui võit võimatuna tundub.
Erilise soojusega kirjeldab autor romaanis suure suguvõsa kokkutulekut. Lugeja saab aru, kui olulised on kirjanikule suhted lähedastega ning pere kui tervik. Tõeline pere on nagu vallutamatu kindlus, kus kõik ühe ja üks kõigi eest tegutsemas. Väikeses pererakus peitub nii rahva kui ka kogu rahvuse tugevus ning seda annab autor mitmel korral raamatus mõista. Kõik hea ja ka kõik halb saab alguse perest.
Enda Naaber autorina jätab alati lootuse, olles kindel inimhinge arengus. Ta üritab mõista ka neid, kelle mõistmine sageli võimatuna näib ja ta ei mõista kedagi hukka.
Enda Naabri lihtne eesti keel on ilus ja laulev, tema sõnakasutus poeetiline ning maalähedane, samas naiselikult õrn. See tekitab rahu ja kindluse, mida lugeja meie keerulises ja pingestatud ajas väga vajab.
Headest emotsioonidest tulvil
Enda Naaber paneb romaani usu ja lootuse, ta juhib teelised kokku ning viib nad ühise lõkke äärde, kus nad üksteist mõistes üksteist leiavad. Raamat on rikas headest emotsioonidest ja puhastest pooltoonidest, seal puudub sarkasm, küünilisus ning soov kellelegi ära teha. See teeb tema kirjapandu mõistetavaks ka saja aasta pärast. Teelised jõuavad alati kohale, eriti siis, kui nad oma mõtted, tunded ja teod lõkkeõhtutel ühendada suudavad.
Raamatu on küljendanud Leo Nipsust, teost ilmestavad Aime Suurpere ja Anne Marie Suurpere fotod, trüki ja kujunduse on teinud GTrükk OÜ.