/nginx/o/2021/09/30/14106178t1h87ee.jpg)
“Kindlasti ei saa õigeks pidada metsloomade või oma loomulikus keskkonnas elavate tervete loomade ja lindude toitmist. Teine asi on aidata neid lindeloomi, kes inimese abita ellu ei jääks,” kirjutab MTÜ Loomapäästegrupp juhatuse liige Riina Pernau.
Riina Pernau ⟩ Kas jätta linnud ja loomad nälga?
Tallinna heakorraeeskirja järgi on keelatud toita vabalt elavaid linde ja loomi. 25. septembril avaldas ERR uudise, et Tallinnas võib lindude toitmine tuua isegi kuni 9600-eurose trahvi. Sellised uudised on põhjustanud paksu pahameelt. Muide, juba 2008. aasta 17. novembril avaldas Postimees õiguskantsleri seisukoha, et sellised keelud rikuvad kohaliku omavalitsuse seadusega antud volitusnorme, sest kohalikul omavalitsusel on õigus reguleerida vaid koerte ja kasside omamist ning hulkuvate loomade püüdmist, pidamist ja hukkamist puudutavaid küsimusi.
Pole looma, pole probleemi!
MTÜ Loomapäästegrupp ei pea kohe kindlasti õigeks metsloomade toitmist, kui metsloom või lind on oma loomulikus keskkonnas ja terve. Loom või lind peab ise looduses hakkama saama ja igasugune sekkumine on kurjast.
Teine lugu on nn linnametsloomadega, kes juba on inimesest sõltuvad. Linnas on toit lihtsasti kättesaadav, sest inimene ise jätab oma toidujäägid, toidu järele lõhnavad pakendid ja muu säärase ripakile. Sellise “lihtsa” toidu peal kasvanud linnaloom/lind enam metsas hakkama ei saa.
Kuna linnad kasvavad ning tiheasustusega ruumi tuleb pidevalt ja kiiresti juurde, siis kohanevad ja muganduvad ka loomad – lihtne ja loogiline. Inimene kolib looma “söögilauale” ja hakkab siis endale vastu rinda taguma, et kõik muu loodus putukast karuni peab kaduma. Ja mis on selleks kadumiseks kõige lihtsam viis? Hoiame näljas, küll nad ära lähevad. Veel parem – surevad nälga. Pole looma, pole probleemi.
Ja mis saab koduta lemmikloomadest? Kas need tuleb ka näljaga minema peletada ja surnuks näljutada? Vastutustundetu inimene ju vastutust ei võta, mis sellest, et ise ta oma lemmiku tänavale paljunema viskas.
Mõni nüüd pahandab, et tal pole eales ühtegi kassi olnud. Tädil oli, aga too uputas pojad ära ja emase kassi peletas soolapüssiga metsa – paljunegu seal. Palju õnne – see tädi oli ka inimene, kusjuures täpselt selline, et silmist ära, pole minu asi.
Koduta koerte olukord on veel trööstitum, sest kui kass saab looduses veel kuidagi hakkama, siis koer on inimesest täiesti sõltuv.
“Ei saa keelata kedagi, kes paneb siilile, linnule ja miks mitte ka rebasele põuaajal joogiks vett.”
Koduta lemmikloom on loom, kelle on hätta jätnud inimene. Kõik kolooniad on kellegi koduloomast alguse saanud. Mitte keegi ei saa keelata mõne teise inimese poolt hätta jäetud kodulooma aidata, sest keegi peab seda tegema. Kui ei tee, siis on see looma abitusse olukorda jätmine, mis on karistatav.
Neljas teema on mingil põhjusel abitusse olukorda sattunud metsloomad ja linnud. Olgu selleks põhjuseks põud, karm talv, vigasaamine. Hädalistele abi andmisega peab muidugi ettevaatlik olema ja alati enne uurima, mida ühele või teisele loomale/linnule söögiks pakkuda tohib, et teda abistamise asemel mitte ära tappa.
Ei saa keelata, veel vähem trahvida kedagi, kes paneb siilile, linnule ja miks mitte ka rebasele või kährikule vett, kui maa on põua tõttu kõrbenud ja kuskil pole lonksugi looduslikku vett. Või kui paksu lumega külmal talvel jätab keegi kitsedele metsaserva lahtivõetud heinarulli, sahvrist õunu ja keldrist porgandit. Rasvapalli ja teri on talvel vist suurem osa inimesi akna taha riputanud.
Kuhu trahviraha pandaks?
Kas neid loomi-linde aitavaid inimesi peaks trahvima? Ja kuhu see trahviraha pandaks? Suunataks tagasi loomade aitamiseks, kes on nälga surnud?
Igal juhul on Loomapäästegrupp seisukohal, et maailm muutub ning loom ja inimene muutuvad koos maailmaga. Loom on ikka loom, aga inimeselt ootaks küll veidi rohkem koostööd loodusega, olgu see loodus siis metsas või linnatänaval.