:format(webp)/nginx/o/2020/02/28/12978347t1heb8c.jpg)
“Iga kannatanu jaoks on nendega seotud kriminaalasjad kõige tähtsamad ning oodatakse kiiret lahendust. Tuleb aga mõista, et lahendused ei saabu üleöö, nagu krimiseriaalides ja -romaanides,” kirjutab Lääne ringkonnaprokurör Rainer Amur.
RAINER AMUR ⟩ Kuhu kaob aeg kuritegusid lahendades?
Elame ajastul, kus kõigil on kogu aeg kiire – aega on alati liiga vähe ja elutempo on muutunud kosmiliselt kiireks. See on tekitanud inimestes arusaama, et iga väiksemgi viivitus on põhjendamatu, ka kriminaalasjade menetlemise puhul.
Kriminaalasjad, mis jõuavad avalikkuse ette, tekitavad tihtipeale palju spekulatsioone juhtunu kohta. Interneti kommentaatorid teevad detektiivitööd ja ilmuvad teooriad. Kiiresti leitakse üles võimalik süüdlane.
Selgub, et tervele külale oli teada, mis inimesega on tegu ning oli vaid aja küsimus, millal ta midagi toime paneb. Kuna detailidesse ei süveneta, siis on kuritegu sama päeva õhtul isehakanud detektiivide poolt lahendatud. Nüüd hakatakse kritiseerima politsei ja prokuratuuri tööd – kuidas ometi ei ole kurjategija õhtuks juba kohtu ette viidud?
119 kriminaalasja
Inimesed on harjunud televiisorist vaatama krimiseriaale ja lugema krimiromaane. Lahendused saabuvad mõne tunni jooksul, olenevalt seriaali pikkusest või lugemiskiirusest. Virtuaalmaailm tekitab illusioone, millesse kinni jäädakse. Pärismaailmas – kus elavad ja töötavad pärisinimesed, eksisteerivad probleemid ning tagasilöögid – ei tunnista kurjategijad alati tegusid üles ning tõendeid igalt sündmuskohalt kahjuks ei leita.
Kuhu kaob küll kriminaalasjade lahendamisele kuluv aeg? Filmides ja seriaalides näeme, kuidas kogu politseijaoskond tegeleb korraga vaid ühe juhtumi lahendamisega. Päris elus see nii aga ei ole.
Kuressaare politseijaoskond tegeleb praegu korraga 119 kriminaalasja lahendamisega. Kõik kuriteod peavad ära lahendama 8-liikmeline politsei uurimisgrupp ja kaks prokuröri. Politsei ja prokuratuur mõistavad, et iga kannatanu jaoks on nendega seotud kriminaalasjad kõige tähtsamad ning oodatakse kiiret lahendust. See on täiesti loomulik. Politsei ja prokuratuur annavad endast parima, et kannatanute õigusrahu saabuks neile võimalikult kiiresti. Tuleb aga mõista, et lahendused ei saabu üleöö nagu krimiseriaalides ja -romaanides. Samaaegselt tuleb lahendada väga suur hulk erinevaid kriminaalasju.
“Pärismaailmas – kus elavad ja töötavad pärisinimesed, eksisteerivad probleemid ning tagasilöögid – ei tunnista kurjategijad alati tegusid üles.”
Politseis ja prokuratuuris on kuriteod jagatud vastavalt prioriteedile, et ressursi kasutamine oleks kõige tulemuslikum. Prioriteetsemad on rasked kuriteod – tapmised, raskete kehavigastuste tekitamised, seksuaal- ja narkokuriteod, alaealiste vastu ja nende poolt toimepandud kuriteod, lähisuhtevägivallaga seotud kuriteod. Nende puhul tuleb tegutseda kiiresti, kuna ajas kaduma minevaid tõendeid on palju ning ainsateks tõenditeks kipuvadki olema ruttu kaduvad tõendid. Neid kuritegusid on sageli ka raskem tõendada, sest puuduvad tunnistajad või pole teada teo toimepanija.
Natuke vähem prioriteetsed on kergemad kuriteod – väikese kahjuga vargused ja omastamised, esmakordsed joobes juhtimised, lihtsamad kelmused. Nende kuritegude mõju on kogukonnale üldjuhul väiksem kui kõrge prioriteediga kuritegudel. Sellest tulenevalt suunab politsei suuremad jõud prioriteetsemate kuritegude lahendamisele. See ei tähenda aga seda, et vähem prioriteetsetega ei tegeletaks.
Lihtsamad kriminaalasjad, kus pole vaja koguda palju tõendeid, saab lahendada kiirmenetluses. See tähendab seda, et politsei esitab kohtule kiirmenetluse taotluse 48 tunni jooksul alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kinnipidamisest. Kiirmenetlust saab teha ainult siis, kui kõik juhtumi asjaolud on uurijatele selged – pole vaja läbi viia ekspertiise ega koguda täiendavaid tõendeid. Enamik kiirmenetlustest tehakse näiteks kriminaalasjades, mis puudutavad joobes sõidukijuhtimisi, kus politsei on juhi sündmuskohal kinni pidanud. Kiirmenetluse olemasolu võimaldab politseil ja prokuratuuril oma piiratud ressurssi korraldada nii, et aega jääks kõigi kuritegude lahendamiseks.
Prokurör vajab tõendeid
Kuressaare politseijaoskonnas on inimressurssi vähe, kuid sellest olenemata menetletakse kriminaalasju kiiresti. Selle ilmestamiseks toon ühe näite, toetudes Andres Reinarti liiklusmõrva juhtumile. Kuritegu toimus 10. jaanuaril 2020 ning prokurör saatis kriminaalasja kohtusse sama aasta 20. mail. Kogu kohtueelne menetlus (tõendite kogumine ja vormistamine) kestis vähem kui viis kuud. Arvestades tõendite mahtu, mida oli vaja koguda, oli tegemist väga kiire menetlusprotsessiga.
Internetidetektiividel oli kuritegu lahendatud juba õnnetuse päeva õhtuks, kuid prokuröril oli vaja koguda tõendeid kellegi süüdistamiseks. Tõenditeks on tunnistajate ütlused (ülekuulamised kestavad sageli mitmeid tunde), vaatlusprotokollid, ekspertiisid nii joobe tuvastamiseks kui ka surma põhjuste ja sõiduki kiiruse väljaselgitamiseks.
Tõendite hulka kuuluvad ka muud dokumendid, näiteks haiguslood ja liiklusõnnetuses osalenud autode andmed. Tõendite kogumine on alati ajakulukas, olenemata kriminaalasja sisust. Lisaks peab arvestama sellega, et uurija menetleb samal hetkel veel kümneid erinevaid kriminaalasju. Prokurör saab vaid tõendite alusel väita, kas inimene on süüdi või mitte.
Saaremaa politsei teeb oma tööd hästi ning väga piiratud ressurssidega lahendatakse igal aastal suur hulk kriminaalasju. Loodan, et käesolev kirjutis aitab paremini mõista, kuhu see aeg kriminaalasju lahendades küll kaob.