/nginx/o/2019/04/12/11945931t1hd9a2.jpg)
“Olge kindlameelsed ja ärge uskuge neid lubadusi, mis teile meeldivad. Uskuge neid inimesi, kes midagi ka teha suudavad!” soovitab peatsete valimiste eel Erki Aavik, muusika- ja majandusharidusega saarlane.
Üksnes lubaduste järgi valida ei maksa
Pisikese poisina teadsin valimistest nii palju, et sel päeval võis koju ilmuda midagi haruldast, näiteks apelsinid. Sellised niinimetatud valimised toimusid tükk aega veel siis ka, kui olin kirjade järgi täitsa mees kohe, ja oma väikesed imeteod kodus apelsini ootamas. Ja siis korraga tulid omad valimised! Eesti kongress, pärastpoole Lennart Meri, lubadus “plats puhtaks”... Ja nüüd oleme peaaegu et harjunud mõttega, et ega väga pole mõtet valima minnagi – mis seal muutuda saab?!
Muna ja kana küsimus
Kui e-valimisi üldse ei oleks, milline oleks meie valimisaktiivsus täna? Madal! – on igal juhul õige hinnang. Miks? Tõepoolest – miks?
Igivana muna ja kana küsimus, pakkumise ja nõudluse kõver, kui majandusest mõisteid laenata. Kas sinna või tänna külla uus pood teha? No ei ole mõtet – nad käivad niikuinii kas seal või seal (alevikus ja linnas)! Aga seal elab ju 5 kilomeetri raadiuses nii ja nii palju inimesi, kümme-kakskümmend korda sama palju sõidab iga päev kaks korda mööda!
No kumb siis on õige?! Kas teha pood või mitte? Kas teha pood ja harjutada inimesed seal käima – hoolsa teeninduse ja läbimõeldud kaubavalikuga, või oodata, et inimesed hakkaksid tühjas kohas peatuma ja küsima, et kas siis saaks poe? (No tahaks näha...)
Igivana müügimeeste lugu räägib, kuidas nii umbes sada aastat tagasi saatis saapavabrik kaks uut katseajal olevat müügimeest kuhugi Aafrikasse. Esimene saatis kuu aja pärast telegrammi: “Turgu pole, kõik käivad paljajalu. Saatke piletiraha!”
Teine samal ajal: “Pange uued tehased käima! Turg on tohutu – kõik käivad paljajalu! Jään siia kingapoodide ketti rajama.”
Kas jutt läks lappama? Liiga kaugele? Vaadakem!
Võtkem kandidaatide nimekiri ette ja jätkem kõrvale lubadused. Selle asemel nähkem veidi vaeva ja uurigem, mida on üks või teine eelmisel perioodil teinud! Kui ei ole varem volikogus olnud, siis – mida tegi varem? Ja mitte üksnes mida tegi, vaid mille valmis sai?
Kui eksis – mis võib olla vaat et paremgi, kui “puhas poiss”, sest ainult tegijal juhtub –, siis kuidas omadega välja tuli? Kui kukkus, siis – kuidas püsti tõusis ja kuhu edasi läks?
Olge, head kaasteelised, kindlameelsed ja ärge uskuge neid lubadusi, mis teile meeldivad. Uskuge neid inimesi, kes midagi ka teha suudavad! Nii lihtne see on, ja siis on ka apelsinid.
Olen järgnevast juba Saarte Hääle veergudel kunagi varem kirjutanud. Suur sadamasaarlane Peeter Palu istus oma toonases kontoris Kärdlas, must ülikond, valge särk, lips... Nagu vanasti. Kuid Peeter oli viimased, Hiiu Kaluri aastad käinud teksapükstes ja kampsunis. Seepärast küsisime, mis lahti? Tema vastu, et ootab kandidaate (valimisteni oli jäänud mõni nädal) ja jätkas: “Praegu peab pingutama! Praegu on nad paar nädalat meie omad, siis oleme neli aastat jälle meie nende omad... “
Kelle “oma” tahate olla?
Need on Peeter Palult siiani aktuaalsed sõnad. Mõelge, kelle “oma” te tahate järgmised neli aastat olla?! Muidugi jääme oma igapäevastes toimetustes ikka enam-vähem vabaks, mõni oli, on ja jääb kohe peaaegu vabaks, kuid mingil määral oleme siiski kõik “nende omad”: hooldamata tee, hooletusse jäetud naaber, kurvad koolilapsed... Jõukana, iseseisvana, tervena peame oma elukvaliteedi hoidmiseks kas mujale kolima või lappima teed, viima haige naabri keskusesse, kurvastama koos koolilastega.
Kui mõtleme enne e-valimistel klikkimist või valimisjaoskonnas “ristimist” ehk risti või linnukese kasti joonistamist, siis võib juhtuda (Võib, kui hästi läheb. Kui läheb!), et meie “omanikud” on järgmisel neljal aastal pisut usinamad ja nutikamad.