/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
Kohalikud valimised algavad juba esmaspäeval e-hääletusega. Aga mitte ainult poliitiline võim ei ole neil päevil aktiivne, vaid toetajaid otsib ka majanduslik võim. Need on ettevõtted, mis küsivad raha sinult ja minult, et kasvada, areneda, pakkuda järjest paremaid tooteid ja teenuseid.
Kui poliitikud lubavad valimiste eel rahvale paremat elu, siis börsile minevad firmad meelitavad meid tulevase rahalise tuluga. Et väärtpaber kallineb, annab head tootlust – et dividendi makstakse heldelt.
Kuid erinevalt poliitikutest on ettevõtete tulemused täpselt mõõdetavad. Poliitikutega on nii, et pettud ja järgmine kord otsustad teisiti, midagi otseselt sult ära ei võeta. Enamik kadusid on kaudsed. Ent kui börsifirma lubadusi ei täida, siis vaatab kasumi asemel kontolt vastu konkreetne kahjum.
Börsile tulijad peab seega põhjalikult läbi hekseldama – et kas tasub ikka oma raha mängu panna või mitte. Ja ökonomistid, investorid ja muud kiibitsejad vaidlevadki, nii et karvatutid lendavad. Sest numbreid ja protsente saab ka alati erinevate nurkade alt vaadata. Näiteks et kas ettevõtete hindamise juures kasutatav P/E suhe ehk aktsia turuhinna ja ühe aktsia kohta tuleva aastase puhaskasumi jagatis on siis liiga suur või liiga väike.
Riikliku taastuvenergiatootja Enefit Greeni aktsiate esmast avalikku pakkumist ehk IPO-t on oodatud nii pikalt, et kui habet kasvatada, oleks jõudnud mitu ringi jõuluvanaametit pidada. Loodetakse rahvaaktsiat ja tutvustav reklaamiklipp aktsiate märkimiseks on igati eepiline. Saarlased peaksid hästi mäletama Tallinna Sadama IPO-t, kui reklaami tehti mh parvlaevadel (tütarettevõte TS Laevad).
Ühest küljest oleks kõik justkui korras – ettevõte tegutseb ülikuumas roheelektri valdkonnas, turg rahvusvaheline (Enefit Greenile kuuluvad päikese- ja tuulepargid Balti riikides, Soomes ja Poolas). Tegevusplaanid on paigas, lähima kolme aasta jooksul tahetakse börsilt kaasatava raha toel 600 miljonit investeerida tootmisvõimsuste suurendamiseks.
Aga on ka küsimärke, nagu näiteks suurte arenduste – Tootsi ja Liivi lahe tuuleparkide – teema, millele pannakse suuri lootusi, aga need on siiski emafirma Eesti Energia kontrolli all. Kokkulepe need turutingimustel välja osta nagu on, aga kes teab… Samas peaks riik enamusosanikuna käituma jaeinvestorile soodsalt. Eriti kui rahvaaktsia staatus tõepoolest saavutatakse. Peaks, sest siinkohal tuleb mängu poliitiline koefitsient, mis riigifirmades keelab, käsib, poob ja laseb. Poliitiline koefitsient, mis muu hulgas teeb ettevõtte inertsemaks, kohati takistab ka innovatsiooni, üldse igasugu arengut. Me ei tea ju, kes on järgmises valitsuses võimul ja milliseid otsuseid energeetikas langetatakse.
Luulet tuulest ei tule, aga elektrit ja raha peaks tulema. Kogu selle nädala tuulemüügimöllu juures meenub Ray Bradbury põnevusnovell “Tuul”, kus peategelane jääb lõpuks teda kõikjal jälitavate tuulte meelevalda. Ehk Enefiti jaeinvestori saatus on ikka õnnelikum.