ERKI AAVIK Seks või armastus – kumb on ohtlikum?

Copy
Erki Aavik
Erki Aavik Foto: Erakogu

“Valimistuhinas jäi suurema tähelepanuta, et meie just kui ametlikuks rahvakirikuks peetava evangeelse luteri usu kiriku tegelased võtsid taas homoseksuaalseid õdesid-vendi nuhelda,” kirjutab Erki Aavik.

Seekordne nuhtlemise ajend: kirikusaate tegija, geikristlane Meelis Süld ordineeriti 11. septembril Londoni püha Anna kirikus pastoriks. Ordinatsioon tähendab vaimuliku ametisse pühitsemist ja Süld oma kodumaistelt kolleegidelt seda õigust ei saanud.

Ma ei anna järgnevalt mingit hinnangut ühelegi konfessioonile ega organisatsioonile, ma ei avalda siinkohal ka oma isiklikku seisukohta ei omasooiharuse, usutunnistuse ega mitte kellegi eelistuste asjus. Meenutan lihtsalt üldteada inimlikke elunähtusi – avatud inimestele.

Sama vana kui inimkond

Õhtumaises kultuuris leidub tänapäeval kõike ja mitte ainult renessansi perioodil, vaid ka tänapäeval pöördutakse loomingus ja filosoofias tagasi varem olnu poole. Antiik-Kreekast teame, et homoseksuaalsed suhted olid üsna levinud, tavapärased. Kahekümne kaheksa sajandi eest Lesbose saarel sündinud poeet Sappho, keda peetakse inimkonna vanima säilinud luuletuse autoriks (“Afrodite ülistuseks”, mõnes tõlkes ka “Palve Afroditele”), oli mõnede aja- ja kirjandusloolaste arvates esimene teadaolev tüdrukutele ihuliste naudingute õpetaja.

Lugematud eelarvamustest vabad allikad viitavad kokkuvõtteks, et samasooliste inimeste lihalik läbikäimine ehk niinimetatud suguelu on sama vana kui inimkond. Eestikeelne väljend seksi kohta – suguelu – on selles kontekstis paratamatult eksitav, sest mõistagi sisaldub selles kontekstis vastuolu mõistega “sugu tegema”, mis tuleneb mõistest “sugu jätkama” ehk järglasi saama. Aga las see “asi” praegu jääda.

Nõustugem, et iga organisatsioon, see tähendab inimesed, kes on mingil põhjusel otsustanud koos tegutseda või mingit ühist asja ajada, võivad isekeskis endale igasuguseid reegleid ja piiranguid kokku leppida. Kuidas aga oma veendumusi ja reegleid teistele kehtestada, nii neile, kes organisatsiooni, näiteks mingi kiriku või erakonna liikmete hulka ei kuulu või kuuluvad, kuid ei ole ortodokssed?

“Inimesed, kes on otsustanud koos tegutseda või ühist asja ajada, võivad isekeskis endale igasuguseid reegleid ja piiranguid kokku leppida. Kuidas aga oma veendumusi ja reegleid teistele kehtestada?”

Minu tutvusringkonnas on väga erinevaid inimesi. On ateiste, agnostikuid, igat sorti kristlasi, nende hulgas koguni mitu pea- ja muidu piiskoppi ning koguni üks kardinal, muhameedlasi, budiste, hinduiste, maausulisi, paar põhjarahvaste šamaani, üks Kesk-Aafrika nõid, on isegi poliitikuid... Minu sõprade ja lähedaste hulgas on kah igasuguseid inimesi, ka neid, kes on partneriks valinud sookaaslase. Kui minu armas sõber ja kolleeg kirjutab alla kirikumeeste pöördumisele homoseksuaalide asjus, kas ma pean teda radikaalseks ja meie sõprus jahtub? Oo ei! Nii magedad mehed me kumbki ei ole!

Mis teid pahandab?

Ja nüüd konkreetsemaks ning – pealkirja juurde. Kirjeldatute seas on vähemalt üks samast soost paar, kes on aastaid koos elanud, kuid neil ei ole kunagi olnud intiimseid suhteid. Nad lihtsalt elavad koos, jagavad lisaks praktilisele ka sarnaseid vaateid, põimuvaid huvisid. Nende vahel on arenenud peenetundeline armastus, vähemalt nii tunnevad nad ise ja ei varja oma tundeid. Kuid veel kord – ei mingit seksi. Tunnen ka mitut inimest, kel seksuaalsed suhted samasoolistega, kuid armastus hoopis kauaaegse vastassoost partneri vastu. Ja igasuguseid muid variante sealt vahelt.

Nüüd tahangi teada, mis meie kirikumehi (!) peamiselt pahandab ja kuidas mitme tuhande aasta vanust rahvahulkade juhatamiseks (loe: valitsemiseks) kirja pandud teksti tänapäevaste teadmiste valguses mõistuspäraselt tõlgendada?

Võib ka karmimalt. Kas õige õpetuse kuulutaja on katoliiklane, luterlane, baptist, anglikaan, nelipühilane, metodist või veel keegi? Ühed kristlased kõik, ja muhameedlastelgi on sama jumal, juutidest rääkimata. Kõik kuulutavad armastust, andestust... Väikeste ähvardavate eranditega... Aga seni, kuni alles püütakse kuidagi moka otsast klaarida lõpmata hulka tuhandete kirikuõpetajate pedofiilseid ja peamiselt homoseksuaalseid kuritegusid ehk laste pilastamist, ei maksaks seksuaalsuse teemal kiriku nimel ju nii valjult sõna võtta.

Oh ei, ega’s see ei tähenda, et kõik kirikumehed pahad oleksid, kaugel sellest! Kuid sõna võetakse ju sellesama kristliku pühakirja alusel ja kristliku kiriku nimel. Tahad isiklikult arvamust avaldada – palun väga!

Tasubki korrata tervet mõistust ja inimlikku arukust esindava praost Jaan Tammsalu sõnu, kes Saarte Hääle küsimusele vastas: “Ma ei arva, et me peaksime kirikus erimeelsusi avalike pöördumistega lahendama, ja mul on kurb, kui seda tehakse.”

Tänan, hea saarlane, õpetaja Tammsalu, kristliku kiriku maine eest seismise eest!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles