:format(webp)/nginx/o/2021/10/29/14173931t1h4537.jpg)
“Kas kalavarude vähenemise põhjuseid tuleb otsida hüljeste ja kormoranide aplusest või hoopis merereostusest ja maapinna kerkest, mis põhjustab rannamere lahtede madalamaks muutumise ja kinnikasvamise?” kirjutab Hillar Lipp MTÜ-st Saarte Kalurite Ühing.
/nginx/o/2021/10/29/14173933t1h87b7.jpg)
Räime väljapüügid on olnud viimastel aastatel väga tagasihoidlikud ning sageli kiputakse selles süüdistama kormorane ja hülgeid.
Kuna kormorani- ja hülgesõja-aja väide lindude ja mereloomade söödud kalatonnidest võib tugineda lünklikel andmetel, tundub see vähemalt mulle kinnisideena.
Pigem tuleks vaadata nii-öelda suurt pilti, et mõista: elurikkus muutuvas looduskeskkonnas väheneb ning see toob mõistagi kaasa ka rannapüügi mahtude vähenemise. Kuna kala napib ja konkurents vähenevatele kalavarudele kasvab, kaasnevad sellega loomulikult pinged osapoolte vahel.
Kõigepealt kurikuulsast kormoranist. Kas tõesti on kormorani ehk karbase kohatine arvukas levik mõjunud Lääne-Eesti saarestikku ümbritsevas rannameres püütava kala looduslikule paljunemisele nii rängalt, et rannakaluril on põhjust kormorani sedasi kiruda?
Samas on kormoran kujunenud kaluri ainsaks abiliseks rannameres elava hõbekogre ja mudila vohava arvukuse ohjeldamisel. Püüavad need linnud ju hõbekokre ja mudilat toiduks.
Kahel viimasel aastal on linnustiku seired Liivi lahel Abruka ümbruse meresaartel näidanud, et kormoranid seal ei pesitse.
Kui rääkida hüljeste arvukusest, siis saab mõndagi järeldada aastakümnete vältel Allirahu merealal tehtud mereelustiku seirete tulemuste põhjal. Suurematel hüljeste kogunemistel Allirahu merekaitsealal, Tompamaa hülgelesilas on loendatud 1000-2000 isendit.
Siin on paslik märkida, et hallhüljeste suurem kogunemine kaugetele meresaartele toimub just jäävaestel kevadtalvedel, kus hülgepojad sünnivad maal ja poegade suremusprotsent erinevatel põhjustel võib küündida 60-80%-ni.
Kuna jääl sünnitades on hüljes poegimisperioodil üsna eraklik, võib poegadest ellui jääda 60-80%.
Imetajate või lindude lõhutud püügivahendite hulk ja kahju pole teada. Muidugi on eriti just hüljeste rikutud mõrrad ja võrgud tõsine teema, tähendavad need ju kalapüüdjale otsest majanduslikku kahju. Samas ei saa selles otsida praeguse madalseisu põhipõhjust. Kevadise rannaräime väljapüükide märgatavat vähenemist rannameres ei saa sugugi panna lindude ja mereloomade süüks.
“Kuna kala napib ja konkurents vähenevatele kalavarudele kasvab, kaasnevad sellega loomulikult pinged osapoolte vahel.“
Kalatoidulised imetajad ja linnud on looduses esinenud ajast aega ning seetõttu ei tundu kalapüüdja väide, et hüljes ja kormoran söövad kalad ära, tõsiselt võetav. Pole ju kaluritel mingit alust vees ujuvat kala enne väljapüüki enda omaks pidada.
Kala loetakse seaduse mõistes peremehetuks varaks, mis saab kellegi omandiks alles selle väljapüügil. Mõelgem pisut, millised viisid inimene ise ellujäämiseks valib ja kas need ka moraali seisukohalt õiged on?
Seega on üsna alusetu süüdistada kala vähesuses vaid merest toitu hankivaid hülgeid ja kormorane. Põhjus on hoopis muus. Läänemerre suubuvad jõed üheksast riigist: Soomest, Rootsist, Venemaalt, Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt ja Taanist.
Osa nende jõgede reoveest on mingil määral puhastatud, osa täiesti puhastamata. Ka Valgevene, Ukraina ja Tšehhi heitvesi voolab lõpuks Läänemerre. Saksamaa, Norra ja Itaalia on juba kehtestanud piirangud fosfaatide kasutamisele puhastusvahendites. Euroopa Komisjonil on valmimas fosfaatide keelustamise eelnõu.
Kõik riigid peavad kaasa aitama meie ühise Läänemere päästmisele. Selle mere kallastel elab ju pea 90 miljonit inimest, kelle toodetud heitvesi jõuab meie ühisesse merre, muutes Läänemere kui sisemere üheks maailma saastatumaks.
Kuna räim on läbi ajaloo olnud Saaremaa rannakaluri teenistus ja “leivakala”, muudavad praeguse aja kesised saagid küsitavaks kalameeste tegevuse tasuvuse ja kestmise. Eestis on isegi kalurkonna määratlemine muutumas üsna häguseks.
Kui palju on ühe või teise piirkonna kalurite hulgas ametilt kalureid, kellele merepüük lisateenistuse annab ja kes arvavad, et mereasukate tegevus nende tööd nöögib? Kes on hobikalurid?
On ju oluline vahe, kas kalapüük on hobi või majanduslik, igapäevane elujärge parendav tegevus? Väikesemahuline rannapüük ütleb juba ise, et suures plaanis kuulub sellele alale siiski tagasihoidlik koht.
Laevakalurite jaoks on kindlasti murekoht Lääne-Saaremaal ja Liivi lahes merre planeeritavad tuulepargid. Ilmselt muudavad need ju oluliselt traalpüügi piirkondi ja kõike, mis püügiga kaasneb. Igal Läänemere-äärsel riigil ja maakonnal on pajatada oma lugu muredest ja õnnestumistest.
Looduskeskkonnas, selle toimimises ja muutumises on paljugi sellist, mille peale meie jõud ei hakka. Seda teadmist pole meil ehk kerge omaks võtta. Usume ju inimese kõikvõimsusesse.
Kogu maailmas on nõnda palju asju, mis inimese arvates on halvasti ja valesti ning mille pärast muretseda. Sama lugu on ka Eestis, kus lisaks kormoranide ja hüljeste suure arvukuse pärast muretsevatele kaluritele küsivad riigilt abi ka põllumajanduses tegutsejad, kes on kimpus huntide ja šaakalitega.
Aiapidajad on hädas agressiivsete võõrliikide, hispaania tigude ja vohavate mürgiste taimedega võitlemisel. Kõikjal on mured ning vajatakse abi.
Kas suudame omaks võtta tõsiasja, et nüüd ongi asjalood nii, nagu nad on? Vahest leppida asjadega, mida me muuta ei suuda, ning juhinduda sellest teadmisest? Mure on ju ka see, et me kõik oleme surelikud!