"See võib midagi sulle olla," ütles mulle mullu jaanipäeval selle missiooni kohta Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik kolonelleitnant Gunnar Havi. Naeratasin ja ütlesin: "Ei, aitäh, mingit baasivalvet ma küll tegema ei lähe."
Mõne aja pärast tuli üks sõber ja moosis mind ära. Sain teada, et see missioon ikka päris baasivalve ei ole. Panin ennast kirja, aga polnud päris kindel, kas tahan minna. Soovijaid oli palju ja katsed ägedad. Kehaliste võimete testis olin oma üllatuseks isegi üle keskmise – ilmselt vana rasva pealt. Katsetel oli vestlus, testiti inglise keelt, laskmist, relva käsitsemist jne.
Kui sain teada, et olen rühma valitud, oli esimene mõte: pagan küll, peabki minema! Saarlasi sai rühma viis, kõik teised olid missioonil esimest korda. Väljaõppe esimesel kuul ühtlustasime sõduri baasteadmisi. Samuti kuulus väljaõppe hulka kõik see, mis teistelgi väljaminevatel üksustel: meditsiin, helikopterite juhendamine, linnalahingud jne.
Eraelu tahaplaanile
Enne kui arugi sain, olin juba Iraagis. Vahel mõtlen ka ise, miks jälle siin olen. Parem oleks ju kodus tasuvamat tööd teha. Olnuks ju kena Eestimaa suve nautida, mesilas värsket mett noolida, lesta püüda. Oleksin tahtnud väga näha, kuidas noorim poeg esimesse klassi läheb – sündis ta ju siis, kui Afganistanis olin. Sügisel toimub hirve- ja põdrajaht, on parim aeg meriforelli püügiks.
Kui ma aga poleks siia tulnud, jäänuks midagi hinge kriipima. Vahest olen siin tagasi oma hingerahu pärast – saan mingi peatüki oma elus lõpetada. Olen rahul, et tulin, vaatamata sellele, et seadsin oma ettevõtte ja eraelu tahaplaanile.