:format(webp)/nginx/o/2021/11/16/14205205t1h36f1.jpg)
"Kunagi lubasin endale, et siia põrgusse ei naase ma enam iial. Olin õnnelik, kui terve nahaga pääsesin," meenutab kodumaale saadetud kirjas Bagdadis missioonil viibiv Tanel Mänd, Kaitseliidu Saaremaa maleva ja ESTGUARD-4 liige. "Vahest olen ma siin tagasi oma hingerahu pärast – saan mingi peatüki oma elus lõpetada."
"See võib midagi sulle olla," ütles mulle mullu jaanipäeval selle missiooni kohta Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik kolonelleitnant Gunnar Havi. Naeratasin ja ütlesin: "Ei, aitäh, mingit baasivalvet ma küll tegema ei lähe."
Mõne aja pärast tuli üks sõber ja moosis mind ära. Sain teada, et see missioon ikka päris baasivalve ei ole. Panin ennast kirja, aga polnud päris kindel, kas tahan minna. Soovijaid oli palju ja katsed ägedad. Kehaliste võimete testis olin oma üllatuseks isegi üle keskmise – ilmselt vana rasva pealt. Katsetel oli vestlus, testiti inglise keelt, laskmist, relva käsitsemist jne.
Kui sain teada, et olen rühma valitud, oli esimene mõte: pagan küll, peabki minema! Saarlasi sai rühma viis, kõik teised olid missioonil esimest korda. Väljaõppe esimesel kuul ühtlustasime sõduri baasteadmisi. Samuti kuulus väljaõppe hulka kõik see, mis teistelgi väljaminevatel üksustel: meditsiin, helikopterite juhendamine, linnalahingud jne.
Enne kui arugi sain, olin juba Iraagis. Vahel mõtlen ka ise, miks jälle siin olen. Parem oleks ju kodus tasuvamat tööd teha. Olnuks ju kena Eestimaa suve nautida, mesilas värsket mett noolida, lesta püüda. Oleksin tahtnud väga näha, kuidas noorim poeg esimesse klassi läheb – sündis ta ju siis, kui Afganistanis olin. Sügisel toimub hirve- ja põdrajaht, on parim aeg meriforelli püügiks.
Kui ma aga poleks siia tulnud, jäänuks midagi hinge kriipima. Vahest olen siin tagasi oma hingerahu pärast – saan mingi peatüki oma elus lõpetada. Olen rahul, et tulin, vaatamata sellele, et seadsin oma ettevõtte ja eraelu tahaplaanile.
Kunagi lubasin endale, et siia põrgusse ei naase ma enam iial. Pommiplahvatused, granaadid, RPG-d (granaadiheitjad – toim) jne – olin õnnelik, isegi imestasin, kui pääsesin terve nahaga. 2004. aastal kaotasin oma kõrval relvavenna. Olen siin sadu maju läbi otsinud ja lausa ulmelisi asju teinud. Tollal olime kui vihased jahiterjerid, kes keti otsast Bagdadi eeslinna Abu Ghraibi lasti.
Võrreldes Afganistani missiooniga oli 2003.–2004. aasta Iraagi missioon minu jaoks märksa hullem. Vahest selle pärast, et olin kõigest 21-aastane. Helmandis tiirles vastasmeeskond pidevalt meie ümber, plaksus üsna tihti. Oli vaid üks operatsioon poole aasta peale, kus mitte keegi tervest kompaniist ühtki pauku ei teinud.
Afganistan oli minu jaoks kuidagi mõistetavam ja ilmselgelt kõige põnevam missioon. Eks jahipidamine ole ka lihtsam, kui pidevalt saaki näed. Iraagis oli "Ali Babasid" raskem leida ja linna vahel jalutades oli vahel endal selline saaklooma tunne.
Iga missioon on erinev – isegi siis, kui tuled samasse kohta tagasi samade ülesannetega. Praegu on siin väga rahulik. Kõige hullem asi on liiklusterroristid – enamikul sõidukijuhtidel pole juhilube.
Küllap kellegi jaoks oleme justkui tänavalt korjatud inimesed, aga meie jaoks teeb just see missiooni väga eriliseks. Siin on väga paljude tsiviilerialade spetsialiste ja ettevõtjaid. Paljud on missioonidel käinud ka varem. On hea tunda, kui sinu ümber on kogenud inimesed, täis elutarkust, peent huumorit ja mida kõike veel.
Elamistingimused on väga head. Baasis on kõik eluks vajalik olemas. Kodustega saab interneti vahendusel suhelda. Sportimisvõimalused on väga head, aega sisustame jõusaalis, käsivõitluse ja maadlusega.
Esimesel Iraagi missioonil oli minu jaoülem hiidlane, nüüd on hiidlane rühmaülemaks. Olen alati rääkinud, et hiidlastel on üks asi parem – naabrid. Selline aasimine käib siin pidevalt. Rühm on väga hea.
Iraagis oleks muutunud justkui palju, aga samas nagu mitte midagi. Esimese asjana märkasin, et tänavatel pole enam koalitsioonisõdureid.
On palju kohaliku sõjaväe esindajaid ja politseiüksusi. Teeääred on endiselt prügimäed ja ka hulkuvad koerad on alles. Samas käib Bagdadis suur ehitus.
On isegi täitsa uued linnaosad, kus korteri ruutmeetri hind on võrreldav Tallinna omaga. Vähemalt kesklinnas pole elul siin väga viga. Äärelinnades näed jälle prügilaid. Prügi pannakse endiselt põlema, vastik plastiku ja solgi ving paneb mõtlema, et mis rohepööret me seal Eestis teeme! Kui natuke oma mätta otsast kaugemale vaadata, siis meil Eestis on kõik ikka väga hästi.
Olen paar korda sattunud ka Abu Ghraibi, ESTPLA-8 vastutusalasse, kus 18 aastat tagasi peamiselt oldi. "Pommialleed" ei tunne enam äragi. On uued kahekordsed majad, kus suurte klaaside taga müüakse nüüd näiteks uhkeid pulmakleite. Kunagi sõitsime siin veoautoga IED (improviseeritud lõhkeseade – toim) otsa – jäime kõik terveks, peale auto.
Sain võimaluse ära käia Abu Ghraibi turul. Käsi mu taskus on endiselt rusikas – jäid ju sinna Andres Nuiamäe ja Arre Illenzeer. Nüüd süütasime seal küünlad – 25. oktoobril, Arre surma-aastapäeval. Arrele ja Andresele.
Meie ülesanded on veidi teistsugused kui 18 aastat tagasi. Oleme justkui turvamehed või siis ihukaitsjad. Võtame inimese peale punktist A ja viime punkti B ning kogu selle aja vastutame tema turvalisuse eest.
Kui kunagi sai liikluses hoiatuslaske teha, siis nüüd halvimal juhul näitad ainult rusikat ja annad signaali nagu vedurijuht.
Bagdadi on tekkinud isegi üks ristmik, kus on selline valgusfoor nagu Euroopas. Ülejäänud foorid on siin pigem moepärast. Eesti liikluspolitseinik saaks Bagdadis kiiresti närvivapustuse ja otsiks endale uue ameti.
Mis veel on ESTPLA-8 ajaga võrreldes muutunud? Relvastus ja varustus. Praegu on relvadel kõikvõimalikud tuled ja viled. Toona ostsin poest Maglite´i taskulambi ja panin selle relva külge, kasutades Browningu lindi juppe.
Öistel läbiotsimise operatsioonidel ei osanud paremat tahtagi. Autodes on nüüd isegi konditsioneerid, ilma milleta oleks kuumuse tõttu tunni ajaga vaat et loll valmis.
Kohalikud rääkisid, et nii kuuma suve nad ei mäleta. Nutikad seadmed näitasid parematel päevadel veidi üle 50 kraadi sooja. Nelja kuu jooksul olen näinud kolmel korral taevas pilvi, kui neid üldse saab pilvedeks nimetada.
Ilmunud ajakirjas Sõdur.