Tallinnas sündinud Ado oli vaevalt seitsmeaastane, kui hakkas juba piimaringis käima. Külanaised tõid oma piimapotsikud tema vanaisa Joosti Jaagupi õue ja Ado pidi need hobusega viima nelja kilomeetri kaugusele meiereisse.
Toitlustamise juurde sattus mees Valgevenes valveroodus teenides. Pärast sõjaväge aastal 1968 kuulutas kohalik ajaleht, et ETKVL vajab restorani meeskelnereid. Kuna kolhoosi noore mehe hing ei igatsenud, otsustas Ado õnne proovida ja saigi koha. Restoran asus siis Kauba tänaval Holostovi majas.
Sama aasta augustis avati aga uus restoran Saaremaa kaubamaja kolmandal korrusel, mis jäi Ado Arge töökohaks pikkadeks aastateks. Õpipoisina alustanud mees oli lõpuks V kategooria kelner ja III kategooria kokk ning tegeles ka noorte väljaõppega.
Kelneriamet pani jalgadele suure koormuse ja ajapikku hakkas tervis tunda andma. Lõpuks jäi mees üldse koju. Kuressaare aedlinnas oli tal eramu suure krundiga, kus sai teha kõiksugu aiatööd.
Elu lõpuni poissmeheks jäänud Ado ütles kunagises leheloos, et tal pole naisolevuse järele õieti tarvidust olnudki, sest kõikide töödega sai ta ise kenasti hakkama. Ka sokkide kudumisega, mis aitas igavust peletada ja pimedaid talveõhtuid sisustada.