/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/22/14216399t1hda65.jpg)
Koroonakriis näitas ilmekalt, kui tähtis on õdede roll ning see, et õdesid jaguks. Oma esimese õeõpperühma avas Tallinna tervishoiu kõrgkool Kuressaares juba koroonaeelse 2019. aasta sügisel, tänavu 25. novembrini kestab aga vastuvõtt juba järgmisesse, talvel alustavasse rühma.
Tudengid kriisiajal abiks
“Õeks õppida soovijad peavad olema valmis kriisiolukorras nii haiglale kui ka riigile appi tulema – nii nagu meie praegused tudengid seda teinud on,” leiab Kuressaare õpperühma koordinaator Kaja Lempu.
Õeõpe on mõeldud mitte ainult selleks, et pakkuda inimestele võimalust kodusaarel kõrgharidus omandada, vaid eeskätt siiski selleks, et koolitada õdesid, kes meie tervishoiusüsteemis tööle hakkavad. On ju õdesid tarvis nii esmatasandi tervishoidu – näiteks pereõdedeks – kui ka haiglasse.
Väga oluline on see, millised on õeks õppida soovija isikuomadused – ta peab sellesse ametisse sobima. Lisaks heale suhtlemisoskusele ja empaatiavõimele peab tal kindlasti olema suur tahtmine õeks saada ja tulevikus seda tööd teha. Samuti peab õde olema valmis kriisisituatsioonides nii haiglale kui ka riigile appi tulema.
Muidugi selgub see, mida õetöö endast täpsemalt kujutab ja tähendab, õpingute ja praktika käigus, aga ettekujutus sellest ametist võiks inimesel olla juba varem.
Õeks soovijail peab olema keskharidus. Loomulikult on teretulnud ka kõrgharidusega inimesed, kes on seni töötanud mõnel muul alal ja soovivad ametit vahetada. Selliseid tudengeid kuulub ka meie praegusesse õpperühma. Muidugi on õeks õppima oodatud ka meesterahvad. Meie praegustegi tudengite hulka kuulub tublisid mehi.
Uues õpperühmas on 30 kohta. Õppeaasta algab 31. jaanuarist 2022.
Meie esimene õpperühm on jõudnud juba kolmandale kursusele. Kolmekümnest alustanust jätkab 27. Need mõned, kes loobusid, jõudsid juba esimesel aastal äratundmisele, et õeamet pole siiski nende jaoks. Või siis olid nad kandideerinud ka mujale ja otsustasid teise eriala kasuks. Hiljem pole meil olnud enam ühtki loobujat.
Veebruarist asub esimene grupp tegema esmatasandi praktikat – Saare maakonna hooldekodudes, perearstide juures, tervisekeskustes. Kuressaare haiglaga on meil suurepärane koostöö, haigla on väga hea praktikabaas.
Meie praegune õpperühm on olnud hästi tubli. Vaatamata sellele, et neil on selja taga väga keeruline aeg, on nad hakkama saanud nii õppetööga kui ka andnud väga suure panuse koroona vastu võitlemisel. Näiteks olid meie tudengid abiks õendus-, kirurgia- ja sisehaiguste osakonnas ja testimistelkides, hoolitsesid koroonahaigete ees. Kindlasti kuluvad need kogemused tulevastele õdedele marjaks.
Pingeline ja raske, ent põnev aeg
Koroonakevadel haiglasse hooldajaks läinud õendustudeng Pille Venda leiab, et see kogemus andis talle väga palju.
Kaks aastat õpinguid on möödunud üsna kiiresti. Samas on see olnud küllaltki pingeline ja raske aeg – õppida on tulnud ju töö ja pere kõrvalt. Kohe alguses, kui õppetöö pihta hakkas, pandi meile päris kõva tempo peale. Olen siiski hakkama saanud. Seda suuresti tänu oma perele – lähedased on kogu selle aja olnud väga toetavad.
Huvi õeeriala vastu oli mul juba üsna ammu, aga varem sai seda õppida üksnes mandril. Kui kaks aastat tagasi Kuressaares selline võimalus avanes, leidsin – miks mitte proovida. Tunnistan, et ma ei teadnud õetööst varem kuigi palju – olen ju tegutsenud hoopis kultuurivaldkonnas.
Praeguseks on mu ettekujutus palju parem ja üha põnevamaks läheb. Olen oma valikuga väga rahul.
2020. aasta kevadel, kui koroona Saaremaale jõudis, läksin appi haigla sisehaiguste osakonda, mille töötajad olid haigeks jäänud. Kui on abi vaja, tuleb ju aidata! Hooldajana tegin seal kõike, mis parasjagu teha tuli. Skafander seljas, hoolitsesin koroonahaigete eest, pesin neid, aitasin tõsta. Kuigi tollal ei teatud koroonaviirusest veel kuigi palju, polnud mul hirmu, et äkki jään ka ise haigeks. Eks ise olime ka ettevaatlikud ja tegime kõik, et seda ei juhtuks.
Kogemus koroonahaigete hooldajana andis mulle palju. Sain teada, kui raske see haigus olla võib ning kui suur koormus on nendel, kes koroonapatsientidega tegelevad. Samuti tean, et suudan pingelises olukorras hakkama saada. Muidugi oli suur abi haigla toredast kollektiivist – kui tunned, et ei ole üksi, vaid ajate kõik koos ühist asja, siis on palju lihtsam. Praegu käin abiõena tööl Kuressaare haigla hooldekodus.
Kooli lõpp ei ole enam mägede taga. Kindlasti asun pärast seda õena tööle. Kas Kuressaare haiglas või koduõenduses – eks see paista.
Neile, kes kaaluvad, kas tulla õeks õppima, soovitan: tulge kindlasti! Kerge see aeg ei ole, ent raskuste ületamine annab kindlust juurde. See, et saate õppida kodu lähedal, on super võimalus!”
Õdesid on alati vaja!
“Olgu milline aastaarv või riigikord tahes – õdesid on alati vaja,” tõdeb Kuressaare haigla statsionaarse õendusabi vastutav õde Piret Sarjas.
Selleks, et õeeriala siin Kuressaares avada, poleks saanud olla õigemat aega! Oli ju kevad meie haigla jaoks väga raske aeg. Me ei oleks esimese koroonalaine ajal hakkama saanud, kui tudengid poleks meile appi tulnud. Ilma nendeta poleks meil lisatööjõudu kusagilt võtta olnud. Nemad aga tulid meile vabatahtlikult koroonahaigeid põetama, appi triaažitelki ning tegema PCR-teste. Samuti käisid nad kodudes koroonaproove võtmas.
Need tublid naised ja mehed on jõudnud oma õpingutes lõpusirgele – nii raske, kui neil ka õppida oli – koroona, distantsõpe, lapsed kodus –, nad tulid sellest auga välja. Olen tõesti uhke, kui nad lõpetavad. Osa tudengeid töötab praegu meie haiglas abiõdedena nii osakondades kui ka kabinettides.
Tulevastel õdedel tööpuudust karta ei ole – õdedeta ei saa hakkama ükski haigla. Seega julgustan kõiki, kel õeameti vastu huvi, seda vajalikku eriala õppima.