N, 8.12.2022

ERKI AAVIK ⟩ Piiritara ehk Kuidas Valgevene diktaator Kalle Laanetile “appi” tuli

Erki Aavik
Piiritara ehk Kuidas Valgevene diktaator Kalle Laanetile “appi” tuli
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Aare Martinson

“Eesti ehitab Eesti-Vene piirile turvatara. Lõpuks ometi, sest piiri valmisehitamine on olnud jutuks taasiseseisvumisest alates,” kirjutab Erki Aavik.

Erki Aavik
Erki Aavik Foto: Erakogu

Kuigi see praegune pole muidugi piiri valmis- või väljaehitamine, vaid hädavajalik esmaabi juhuks, kui meie naaber peaks tegema seda, mida ta seni mahitab tegema Valgevenet Leedu, Läti ja Poola piiril.

Mälu otsib, teadagi, olnut, sarnast. Üsna suurt tähelepanu äratas omal ajal piirile ehitatav füüsiline tõke Lähis-Idas Iisraeli ja palestiinlaste alade vahel. Kogu protsess sai alguse juba 90-ndatel, kuid 20 aastat tagasi aeti uut hagu alla.

Iisraeli kaitseminister Benjamin Ben-Eliezer andis 2002. aastal korralduse ehitada poole aastaga valmis ligi 400 km turvatara. Juudiriik sai sellega hakkama umbes poole aastaga ja kulutas koguni vähem kui 50 miljonit dollarit.

Piiritara on vältimatult vajalik

Kui praegu lugeda Eesti poliitikute avaldusi meie ees seisva ülesande kulude ja kestuse asjus, siis vahe ühele kilomeetrile tarale kulutatud raha ja aja võrdluses on... väga-väga suur. Aga eks aeg ja asjaolud on 20 aastaga ka palju muutunud ning juudid on oma tara muudkui juurde ehitanud, küll maa peale ja maa alla, merre ja isegi õhus pidavat midagi olema.

Igal juhul on tervitatav, et pärast aastatepikkusi lubadusi ja kõhklusi on tööle kallale asutud. Ja muidugi soojendab südant, et konkreetsete otsuste tegija ja lõpuks ka silmaga nähtava-käega katsutava tulemuse eestvedaja ja taganttõukaja on saarlane, meie Kalle Laanet.

Tõsi, Laanet ajas juba üle-eelmisel kümnendil siseministri ametis sama asja – et piir tuleb looduses tegelikult välja ehitada ja sellega ei saa viivitada. Sel korral sai tegu tehtud ning ega saa alahinnata asjaolu, et Lukašenka tuli Laanetile appi...

Seda piiri väljaehitamist on kaalutud ja mõõdetud erinevate valitsuste poolt küll nii- ja naapidi. Piiritara ongi keeruline ja koguni delikaatne nähtus, kuid nüüdseks on selge, et vältimatult vajalik.

Koerapidajana ja kauaaegse jahimehena elan oma Võrumaa sõpradele kaasa, sest ulukitest kõnelemata saavad lõiketaras viga ka koerad, kuid esiteks on tegemist ju ajutise, hädapärase ja ainult osalise lahendusega ning kui panna kaalule, kas mõnes piirkonnas jahipidamist piirata või riskida seal nn roheliste mehikeste küttimisega, siis peab lihtsalt tõdema, et maailm ei ole õiglane paik ning halb õnn tabab aeg-ajalt enamikku meist.

Mis elukoha valikut puudutab siis seoses juutide piiritara meenutamisega võib võrukatele justkui lohutuseks juudi kirumist meenutada: “Mooses tõi meie rahva Egiptuse orjapõlvest välja, 40 aastat otsis õiget kohta ja pani juudid elama ikka ainukesse paika kogu Lähis-Idas, kus naftat ei leidu... “

Linnugripp tuleb alla lasta!

Rääkides piiritarast ja selle vajalikkusest ja kasulikkusest meie suure naabriga seoses, võime meenutada ka Pihkva järve tagust tuntud poliitikut. Alles see oli, kui Žirinovski soovitas linnugripi levikut Venemaal tõkestada kõigi Venemaa relvastatud jõudude piiridele paigutamisega, et kõik saabuvad rändlinnud saaks alla tulistatud. See ei ole muide väljamõeldis, ta tegi selle ettepaneku talle omaselt üsna häälekalt.

Paar sõna ikkagi ka meie oma piirist ja poliitikutest. Oleme liiga lihtsalt harjunud teadmiseks võtma poliitikute poolt paisatud arvusid, nii eurosid, kilomeetreid kui ka aastaid. Kel vähegi huvi ja aega, võiks neid kriitiliselt hinnata. Küllalt sageli selgub, et pakutu ei klapi isegi suurusjärgu poolest. Nii tasub mõnel jõudeolekus eelarvestajal meie kõigi huvides rehkendada, mida piirirajatised Eesti jaoks ühel või teisel tasemel tegelikult maksma läheksid.

Suurem tõrge füüsilise piiri rajamisel tekkis mäletatavasti siis, kui selgus, et see läheb palju kallimaks, kui esialgu arvati. Päris hiljaaegu kuulsime, et isegi rahandusministeeriumi ametnikud on üheainsa aasta eelarve piires mitmesaja miljoniga “eksinud”.

Tehke või tina – ma ei usu ega hakkagi uskuma, et ikkagi võrdlemisi lühikese Eesti-Vene piiri rajamist pole võimalik päris täpselt eelarvestada. Ja on väga raske uskuda, et Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline piir peaks jääma suures osas või koguni ainult Eesti maksumaksja rahastada.

Tehke oma tööd, ametnikud, ja otsustage-arvutage, milline piir kui palju maksab!

Tehke oma tööd, poliitikud, ja tooge see piirilõik kah kõigi eurooplaste teadvusse!

Enne kui hilja.

Märksõnad
Tagasi üles