MÄLESTAME ⟩ Ei ole enam nii, et “näe, Hauga Mati!”

Mati Hauga Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kui palju elab Kuressaares inimesi, kes poleks kuulnud nime Hauga Mati? Kes poleks näinud pea iga päev seda suurt kasvu meest omi asju ajamas. Jalgrattal kuhugi kulgemas, kontserdil esireas kultuuri nautimas, tuttavaga tänavanurgal juttu puhumas, niisama taevasse vahtimas ja aega surnuks löömas.

Reedel jäi Mati süda seisma ja ta kukkus jala pealt kokku, keset päeva Kuressaare kesklinnas. Head inimesed proovisid eluvaimu sisse puhuda, kuid kohale tulnud kiirabi viis ära juba elutu keha.

Mati lahkumine oli väga ootamatu, ehkki ta rääkis oma terviseprobleemidest tuttavatele palju ja valjuhäälselt. Septembrikuu lõpul tuli ta mulle kurtma narrivate laste üle ja rääkis, endal pisar silmanurgas, et arst oli keelanud ärritumise. Matit vaevas kõrge vererõhk. Lohutasin, et lapsed ei tee seda pahatahtlikult, vaid sedasi “näe, Hauga Mati!” hüüdmisega on üles kasvanud mitu põlvkonda kuressaarlasi. Ka mina. Mati sai aru ja leppis, et pipragaas (mida ta kandis kaasas kurjade koerte pärast) ja rusikas käsi tuleb ikka tasku jätta.

Mati tuli siia ilma raske sünnitraumaga, mille tingis tangisünnitus. Arstid üritasid väga halba nägemist ja ajukahjustust operatsioonidega leevendada ja Mati sai oma eluga hakkama. Ka pärast seda, kui taevastele radadele lahkusid tema ema ja õde ning kadus side mandril elavate sugulastega.

Muidugi oli ta väga teistmoodi ja värvikas tegelane, mis sünnitas kõiksugu veidraid linnalegende, kuid iseasi, mis on tõsi ja mis rahvaluule. Kui Mati oleks olnud ohtlik, ju siis oleks ta juba ammu mõnda kinnisesse asutusse pandud.

Mati ei olnud ohtlik, kinnitavad tema sõbrad, “Sõbralt Sõbrale” kaupluse töötajad, kellel ta käis aastaid vabatahtlikuna abis raskete kaubakoormate laadimisel. Ta oli isegi “brigadir”.

Kui juhtus, et midagi läks laadimisel katki või oli mõni muu äpardus ja keegi häält tõstis, võis Mati pahandada, kuid pärast tuli suur mees ja palus nuttes andeks. Sõbrad jäävad teda meenutama kui suure südamega, head ja abivalmis inimest.

Mati jäi tegelikult eluks ajaks lapseks, mis siis, et ta üritas aeg-ajalt ikka endale pruuti leida ja elas “lahkuminekuid” raskelt üle. Kõik see oli Mati jaoks mööduv, kuid lapsepõlvetuttavaid ja -sõpru ei unustanud Mati kunagi, helistas sünnipäeval või poetas kasvõi pisikese šokolaadigi.

Matile oli sünnimomendist traagiline elu ette kirjutatud, kus tal endal sõna sekka öelda ei lastud.