Tulu saamises vaja muuta rannajoont
Ilmselgelt on kõige kiirem ja kõige odavam vedada merekaabel tuulepargi ühenduskohast meritsi üle Sõrve poolsaare Lihulani. See on aga vähetõenäoline. Või Sindini, mis on natuke usutavam. Või otse Lätti, mis on kõige loogilisem. Paraku rannajoont me muuta ei suuda ja meretee Läti rannikuni on vaba. Tehnika selleks on Van Oordil olemas. Kõigil neil juhtudel on selge, et stabiilseid, pikaajalisi töökohti Saaremaale see juurde ei too.
Seetõttu soovitan Saaremaa vallale, panen neile südamele ja isegi nõuan kogu planeeringuprotsessi üksikasjalikku, etapiviisilist jälgimist. Juhul kui on märgata kasvõi pisematki uut infot, mis võiks kaasa aidata meie huvide saavutamisele, kohe esitada oma visioon.
Tuulepark tuleb ja peabki tulema niikuinii, kas see mõnele meeldib või mitte. Kuid meri on riigi ja mitte kohaliku omavalitsuse omand ning asjaolu, et riik lubab tuuleparkide osas kaasa rääkida, on vaid hea tahte avaldus. Omavalitsusel on siiski võimalik asjaajamist tülikamaks teha.
Olla asjadega kursis ainult arendaja ja riigi info alusel tähendab seda, et elame õndsas teadmises, et Saaremaale tulevad töökohad, elektrienergia kindlus ja kompetentsi kasv, kuni ühel hetkel öeldakse: “Hilja, sõbrad! Kõik on kinnitatud ja kuduge edasi oma mahekäpikuid või hakake valmistama kunstnikerdustega esmaabikappe.”
Juhul kui minu selgitus ei ole veenev, võiks pöörduda nõu saamiseks Baltic Workboatsi poole. Olen näinud BWB arengut loomisest saadik ja väidan, et neil on juba olemas vähest lihvimist vajav teadmiste pagas tuulikute hooldamiseks. Ma ei imesta, kui nad on juba alustanud läbirääkimisi Van Oordiga.
Saaremaa huvigrupid – teeme nii nagu soovitas seltsimees Saul kastivabrikust: “Tugevdage tehases valvet ja pange rahvamalev tööle!” – ehk usalda, aga kontrolli!