R, 30.09.2022

ROLAND MERE ⟩ Et ei korduks “tahtsime parimat, aga saime… “

Roland Mere
Et ei korduks “tahtsime parimat, aga saime… “
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Roland Mere
Roland Mere Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Pooltarvamusi loodava tuulepargi vajalikkusest ja mõjust on samapalju kui vastuarvamusi. Kalandusettevõtja kaitseb kalade koelmualasid, rannarahvast häirib visuaalne vaade ja vald soovib sadu, kui mitte tuhandeid uusi töökohti,” kirjutab merendusettevõtja ja EKRE liige Roland Mere.

Ma ei soovi arutada tuuleparkide vajalikkuse üle. See ei ole minu ala. Puuraiduritest isehakanud hobikeskkonnateadlasi ja hobivirolooge on niigi küll. Seetõttu peatuksin teistel teemadel ehk millist kasu tuleks Saaremaale ja saarlastele tuuleparkide ehitamisest.

Kuna jõulud on nõrgemate aitamise aeg, siis oleks paslik neile appi tulla. Kindlasti vajaksid abi need, kes ei ole kursis, kuidas näeb välja tuulepargi ehitamise, varustamise ja hoolduse protsess. Sest just need tegurid otsustavad selle, kuhu tuleb hooldusbaas ja tehniline tugi.

Kuid alustuseks on tuulikute paigaldamiseks vaja sobivaid laevu. Ilmselt tuleks siia tööle Van Oordi omandisse kuuluv Aeolus, mis suudab töötada kuni 45 meetri sügavuses vees. Laeva GT on 19 000 tonni ning pikkus 139, laius 44 ja süvis 6,6 meetrit. Selline laev mahub ainult Saaremaa süvasadamasse, paraku praktikas ei sobi süvasadam hetkel mingil juhul tehniliseks baasiks.

Ventspilsist ei saa üle ega ümber

2007. aastal käisin ennast täiendamas Rotterdamis merevara pääste valdkonnas, ühes maailma tuntuimas ettevõttes Smit Salvage BV, kes tegi koostööd Van Oordiga. Seepärast tean, et sarnaseks baasiks, nagu Van Oord kasutab Põhjameres ja mujal maailmas, sobivad meie vetesse kavandatavate tuuleparkide läheduses Klaipeda, Liepaja, Riia, Ventspils ja mõlemad Paldiski sadamad.

Neist Ventspilsi kasuks räägib veel ka Ventspilsi ja Liepaja vahelisele merealale rajatav tuulepark, lisaks jutujärgus olevale Elwindi tuulepargile. Seega tulevad rajatavad tuulepargid Ventspilsile sobivasse kaugusesse.

Ehitusprotsess ise on lihtsalt kirjeldatuna järgmine. Tuulikud transporditakse kas meritsi või maismaad mööda sobivasse sadamasse. Seejärel laaditakse koostud ümber ehituslaevale, mis suundub ehituspaikadese, mis oleks kõikide kavandatavate tuuleparkide puhul Ventspilsist ca 100 kilomeetri kaugusel. Algab 1., 2., 3. jne tuuliku paigaldamine.

Kuna protsess võtab suhteliselt palju aega, kujuneb välja teatud logistika, harjumus ja kogemus. Sel ajal, kui paigaldatakse tuulikuid, toimuvad teatud installatsioonitööd juba paigaldatud tuulikutes.

Installatsioonitöödeks ja hilisemateks hooldustöödeks kasutatakse reeglina alla 24 meetri pikkusi spetsiaalseid katamaraane, mis saaksid baseeruda igas lähedal-

asuvas väiksemas sadamas. Kas aga on mõttekas hoida hooldusbaasi ja ehitusbaasi eraldi? Hoolduslaeva kiirus on kuni 35 sõlme ja ükskõik millisesse tuuleparki jõuab Ventspilsist tunni-pooleteisega.

Tuuliku juhtimist saab teostada ükskõik mis maailma punktist. Tuginedes oma kogemusele merenduses, jõuan jällegi arusaamale, et juhul, kui hoida tugimeeskonda, kes suudaks mobiliseeruda tunni-kahe jooksul, oleks ainuke mõeldav baas jällegi Ventspils. Erinevatele parkidele pole mõtet hoida mitut hooldustiimi. Tegemist pole tootmisettevõtetega, kuhu vaja igal hommikul töölisi tööle viia.

Järgmise lahtise otsana oleks vaja selgust, milline peaks olema tugi- ehk hooldusmeeskond ja kas seda on üldse vaja hoida kohapeal nn standby olekus. Reeglina kasutatakse remondiks ja tihti isegi hooldusteks ainult tootja esindajaid. Näiteks Saaremaa parvlaevade mootoreid remondib reeglina ainult MTU esindaja. Kui aga näiteks kaubalaeval keeldub laadimistööde ajal hüdraulika toimimast piltlikult öeldes Kurrunurruvuti saarel, siis saadetakse sinna varuosad ja remondibrigaad lendab Rolls Royce’i tehasest kohale kasvõi Euroopast.

Tulu saamises vaja muuta rannajoont

Ilmselgelt on kõige kiirem ja kõige odavam vedada merekaabel tuulepargi ühenduskohast meritsi üle Sõrve poolsaare Lihulani. See on aga vähetõenäoline. Või Sindini, mis on natuke usutavam. Või otse Lätti, mis on kõige loogilisem. Paraku rannajoont me muuta ei suuda ja meretee Läti rannikuni on vaba. Tehnika selleks on Van Oordil olemas. Kõigil neil juhtudel on selge, et stabiilseid, pikaajalisi töökohti Saaremaale see juurde ei too.

Seetõttu soovitan Saaremaa vallale, panen neile südamele ja isegi nõuan kogu planeeringuprotsessi üksikasjalikku, etapiviisilist jälgimist. Juhul kui on märgata kasvõi pisematki uut infot, mis võiks kaasa aidata meie huvide saavutamisele, kohe esitada oma visioon.

Tuulepark tuleb ja peabki tulema niikuinii, kas see mõnele meeldib või mitte. Kuid meri on riigi ja mitte kohaliku omavalitsuse omand ning asjaolu, et riik lubab tuuleparkide osas kaasa rääkida, on vaid hea tahte avaldus. Omavalitsusel on siiski võimalik asjaajamist tülikamaks teha.

Olla asjadega kursis ainult arendaja ja riigi info alusel tähendab seda, et elame õndsas teadmises, et Saaremaale tulevad töökohad, elektrienergia kindlus ja kompetentsi kasv, kuni ühel hetkel öeldakse: “Hilja, sõbrad! Kõik on kinnitatud ja kuduge edasi oma mahekäpikuid või hakake valmistama kunstnikerdustega esmaabikappe.”

Juhul kui minu selgitus ei ole veenev, võiks pöörduda nõu saamiseks Baltic Workboatsi poole. Olen näinud BWB arengut loomisest saadik ja väidan, et neil on juba olemas vähest lihvimist vajav teadmiste pagas tuulikute hooldamiseks. Ma ei imesta, kui nad on juba alustanud läbirääkimisi Van Oordiga.

Saaremaa huvigrupid – teeme nii nagu soovitas seltsimees Saul kastivabrikust: “Tugevdage tehases valvet ja pange rahvamalev tööle!” – ehk usalda, aga kontrolli!

Märksõnad
Tagasi üles