Venemaal palju aega ei ole
“Lepingud Venemaaga tuleb panna samasugusesse konteksti, nagu teeb Venemaa hetkel. Ehk siis tuleb tuua NATO idatiivale juurde relvastust ja vägesid ning abistada kõigiti Ukrainat,” kirjutab välispoliitika ekspert Erkki Bahovski Saarte Hääle lugejatele.
Vene välisministeerium avaldas 10. detsembril dokumendi, milles esitas omapoolsed nõudmised vältimaks sõda Ukrainas. Lisaks ennustatavale vastuseisule NATO edasisele laienemisele läheb see dokument aga kaugemale. Nii nõuab Moskva näiteks legaalselt siduva lepingu sõlmimist, millega Venemaa naabruses olevad NATO ja mitte-NATO riigid ei paigutaks oma territooriumile ründerelvasüsteeme (mis saab Soome F-35 hävitajate ostust!?).
Lisaks tuleks piirata Lääne- ja Musta mere piirkonnas sõjalaevade ja -lennukite tegevust ning teatud regioonides operatiivsete sõjaliste õppuste läbiviimist. Venemaa ja USA ning Venemaa ja NATO peavad alustama uuesti regulaarset dialoogi kaitseministrite tasemel. Loomulikult on toodud punktid vaid osa dokumendist, mille Venemaa kavatseb esitada edasisteks läbirääkimisteks.
Lepingud kui ajutine abinõu
Igaks juhuks meenutagem, et Moskva nõudmisi saadab Vene vägede koondamine Ukraina piirile. Sõnaga, see Vene välisministeeriumi dokument pole pelgalt tekst, vaid seda tuleb võtta ja lugeda koos Vene vägede koondumisega Ukraina piirile.
Aga nüüd tõstan ma endale pähe prohveti mütsi ja ütlen, et isegi kui täidetaks kõik Vene välisministeeriumi (loe Kremli!) nõudmised – ja see on väga ebatõenäoline –, näeksime mõne aja pärast uusi nõudmisi. Sest Venemaale pole julgeolekut kunagi piisavalt.
Selle väite tõestuseks võib ju teha lühikese ekskursi Eesti ja Euroopa 20. sajandi ajalukku. 1920. aasta Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust. 1940. aastal ei jäänud sellest lubadusest midagi alles.
Mõnikord on Moskva väitnud, et säärased lepingud nagu Tartu rahu või ka külma sõja järgsed lepingud on sõlmitud siis, kui Venemaa on nõrk ja seega on need lepingud ebaõiglased.
Kuid võib vaadelda ka aega, mil Venemaa resp. Nõukogude Liit on olnud tugev. 1939. aasta baaside lepingut hakkas Nõukogude Liit rikkuma peaaegu esimesest päevast peale. Soomega 1940. aastal sõlmitud Moskva rahu rikkus Nõukogude Liit kohe pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist 1941. aastal. 1945. aastal Jaltas ja Potsdamis kokkulepitut hakkas Nõukogude Liit ka peaaegu kohe rikkuma, mis viis Berliini blokaadi ja õhusillani 1948–1949. See viis omakorda NATO loomiseni 1949. aastal.
Lepingutel on olnud Venemaa ajaloos teistsugune tähendus kui läänes. Läänele tähendab kirjutatud leping seadust, Venemaale vaid ajutist abinõu. Kui läänes olid ka valitsejad seotud lepingutega (meenutagem 1215. aastal Inglismaal allakirjutatud Magna Cartat kuninga ja ülikute vahel), siis Venemaal oli seaduseks tsaari sõna. Kui tsaar oli venemaalastele jumala asemik maa peal, siis Moskva üks peaideolooge Vladislav Surkov on öelnud, et Venemaa president Vladimir Putin on jumala kingitus. Kas te tahaksite vaielda jumala kingitusega?
Ukraina kriisi valguses on korduvalt küsitud, kas Venemaa tõesti tungib Ukrainale kallale. Võib tuua nii poolt- kui ka vastuargumente. Kallaletungi kasuks räägib asjaolu, et Venemaal ei ole palju aega – Ukraina liigub oma iseseisvusega iga minutiga lääne suunas. Teiseks suurenevad iga minutiga lääne abisaadetised Ukrainale, olgu selleks relvad või midagi muud.
Ses plaanis meenutab olukord aega enne Esimest maailmasõda, kui Saksamaale tundus, et ta on sunnitud Venemaad ründama, sest muidu läheb Venemaa sõjaliselt Saksamaast lihtsalt mööda. Nüüdki võib Moskva tunda, et Ukraina ankurdamiseks Venemaa orbiidile on viimane hetk.
Kallaletungi poolt kõneleb veel Putini avaldus, mille järgi leiab Donbassis aset genotsiid. Just sõna “genotsiid” kasutas Moskva ka 2008. aastal, kui alustas sissetungi Lõuna-Osseetiasse, Gruusia territooriumile.
Kallaletungi võimaluse vastu räägib aga Vene vägede hulk (kuni 175 000 sõdurit). Sellise numbriga ei ole võimalik okupeerida Ukrainat, mille elanike arv on 45 miljonit. Kuid on võimalik okupeerida mingi osa Ukrainast ja panna lääs fait accompli (pr k tõsiasi, fakt) ette ning alustada läbirääkimisi juba sellelt pinnalt.
Loomulikult tõuseb küsimus, mida lääs peaks tegema. Kui Venemaa ei hooli lepingutest, miks peaks neid siis Venemaaga sõlmima (kaasa arvatud Eesti-Vene piirileping)? Vastus on, et lepingud Venemaaga tuleb panna samasugusesse konteksti, nagu teeb Venemaa hetkel. Ehk siis tuleb tuua NATO idatiivale juurde relvastust ja vägesid ning abistada kõigiti Ukrainat. Selline lähenemine võib viia uue võidurelvastumiseni, kuid Moskvale nõrkuse või peataoleku demonstreerimine oleks kindlasti halvem variant.
USA kardab Hiina mõju
Bideni administratsiooni ettekujutus, nagu õnnestuks Venemaad tugevneva Hiina valguses kuidagi kõrvale lükata, on meelepete. Afganistanist tõmbusid ameeriklased välja just lootuses, et vabanenud ressursid võib panna Hiinaga võitlemise teenistusse.
USA-Hiina suhteid on iseloomustatud ka sellise fraasiga kui “Thukydidese lõks”. Tuleb see Vana-Kreeka ajaloolase Thukydidese nimest, kes kirjeldas, kuidas Sparta hakkas kartma Ateena tugevnevat võimu, mis muutis Peloponnesose sõja möödapääsmatuks. Samamoodi kardab USA Hiina tugevnevat mõju ja vaatab maailma seetõttu ainiti läbi Hiina prisma. See annabki võimaluse Venemaale, sest USA põhitähelepanu on mujal. Lisatagu veel Afganistani fiasko, mis andis Moskvale taas sõnumi, et lääs on nõrk, ja mis andis USA liitlastele sõnumi, et Washington ei kipu nendega arvestama (otsus USA väed Afganistanist välja viia tehti liitlastest mööda minnes). Pole siis imestada, et USA presidendi Joe Bideni esialgne avaldus kõneluste pidamisest Venemaaga tekitas NATO idatiiva liitlastes rahutust. Sest kõigil oli meeles Afganistan pluss ajalooline kogemus, kui suurriigid tegid enne Teist maailmasõda diile üle nende peade. Lääne ühtsus on aga esimene asi, millest Venemaa tahaks vabaneda.