/nginx/o/2021/01/21/13588086t1heeed.jpg)
“Olen eutanaasia (“mürgisüst” on arsti käes) ja abistatud enesetapu (“mürgikarikas” on inimese enda käes) pooldaja, aga annan endale aru, et meie ühiskond pole selleks veel valmis,” kirjutab perearst Elo Lember.
Surra rahulolevana on suur õnnistus
/nginx/o/2021/01/04/13560685t1h2608.jpg)
Jane Paberit, aitäh Sulle vapruse ja teenäitamise eest! Hoiakute muutumine võtab aega mitu inimpõlve. Kui elundidoonorluse nõusoleku saab digiloos ise vormistada, siis elustamiskeelu seadustamine ei edene üldse. Põhiküsimus on selles, kes ja millal peaks selle raske otsuse langetama.
Tegelikult ei tuleks jalgratast leiutada, kui eeskuju on Soomest võtta. Seal on kaks otsust: ravitestament ja DNR (ingl k do not resuscitate – mitte elustada kliinilisest surmast).
Ravitestament koostatakse varem notariaalselt ja seal on kirjas, et inimene ei soovi elu pikendamist teatud uuringute või ravimeetodite näol.
Näiteks ei soovi lõputut antibiootikumravi, mis võiks põhjustada kõhulahtisuse ja elu lõpetamise lähedastest äralõigatuna nakkusosakonnas.
DNR-otsuse teeb arst patsiendi (teadvusetuse korral sugulase) soovi kuulates kasvõi voodi veerel, kui olukord seda nõuab. Sellega ei lõpetata ravi, aga jäetakse võimalus loomulikuks surmaks.
Tänu turumajandusele on vähemalt matuseteenus meil jõudsalt arenenud.
Leinajatel pole enam endil vaja kirstukandjaid, hauakaevajaid või toitlustajat taga ajada, mis on suur kergendus. Üha omaksvõetum on urnimatus.
Lapsena kartsin matuseid kui tuld ega saanud aru, miks pärast rusuvat surnu nägemist ja mulla alla panekut veel sööma-jooma minnakse.
Keegi ei seletanud, et peied on lahkunu austamiseks. Tihtipeale kiskusid matused parajaks joomapeoks.
Põlva tädi meenutab siiani, kuidas seitsmekümnendatel isa matustel olid pasunamehed haua ääres nii purjus, et hakkasid “Kas ema südant tunned sa” törtsutama. Tänapäeval tekitab huvitavaid probleeme urni hoiustamine või merel näkku lendav tuhk.
Õnneks on kombed vabamaks läinud, igaüks teeb nii, kuidas süda rahule jääb. Kui vaid suudaksime lähedasele enne lahkumist öelda, kuidas me teda armastame. Tihti jääme hiljaks.
Elu on õnnistus. Surra rahulolevana veel suurem õnnistus. Püüelgem selle poole!