R, 3.02.2023

SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Ja ka mina võtsin maski eest

, Äripäeva ajakirjanik
Ja ka mina võtsin maski eest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Käisin perega laevareisil jõulude-eelses Stockholmis ja naasin mõnesuguste tähelepanekutega. Kõigepealt – kui ammu pole liikuma pääsenud, mõjub ka paaripäevane retk nagu ilmareis. Selline korralik ettevõtmine, mis ajab meeled ärevile ka täiskasvanuil, mitte ainult noorematel pereliikmetel.

Pean tunnistama, et minu elurutiinidesse on koroonapandeemia küll augud löönud. Ei ole neisse varemgi kuulunud pooltühja sisuga äri- ega iga-aastased soojamaareisid. Küll aga olen üsna sageli käinud naaberriikides – teatud üritustel, mida Eestis ei korraldata või lihtsalt teise maa õhku hingamas. Nagu keskkonnavahetuseks või nii, et panna kodused talitused perspektiivi.

Tühjavõitu südalinnad

Olen viimastel suvedel käinud Riias, Vilniuses ja Varssavis. Nii kaugele kui mõistlike piirangute "mull" parajasti lubas. Kõigis neis hakkas silma, nagu Tallinna vanalinnaski, kuidas turistide vähesus linnasüdameid mõjutab. Paljud ärid on suletud, söögikohtades ei ole tavapärast mitmekeelset elevust. Häälekus tähendab pigem kohalike noorte lärmakat seltskonda. Eriti nukraks tegi Riia. Sealt, muide, Tallinki laevaga praegusel ajal Stockholmi ei saagi – liin plaanitakse käivitada jälle tuleval kevadel.

Stockholm osutus aga selliseks, nagu Stockholm ikka on olnud. Pühade ehtes linn, kaunis jõuluturg. Rahvarohke ja elav, rõõmus, rahulik ja… maskivaba. See viimane hämmastas tõeliselt. Muidugi olen olnud uudiste kaudu kursis, et Rootsis valiti koroona puhul teistest riikides erinev lähenemine. Kuningriigi peaepidemioloogi Anders Tegnelli juhtimisel püüti 2020. aastal kõike lahti hoida ning säilitada tavapärane avatus. Tulemuseks oli koroonasurmade väga suur arv pandeemia esimesel aastal. Loodetud karjaimmuunsust ei saavutatud, erinev lähenemine tekitas tülisid muidu ühte jalga käivate Skandinaavia naabrite Soome ja Norraga.

Reeglid läksid eelmise aasta teises pooles karmimaks, sarnasemaks teistega. Samas paistab, et rootslaste harjunud hoiakud püsivad. Näiteks võib Rootsi pealinna kaubanduses näha plakateid maski kandmise soovitustega, samuti kannavad neid teenindajad, ent kauplustes on maskidega vaid Aasia turistid ja mõni üksik külastaja. Maskikandjaid on sedavõrd vähe, et võtad ise ka automaatselt maski eest. Lihtsalt imelik hakkab. Euroopa Liidu koroonapasse kontrollitakse söögikohtades see-eest usinalt.

Reisimisest ei loobuta

Päris põnev on jälgida inimeste käitumist. Kui Tallinnas laevale minna, kantakse maske pea sajaprotsendiliselt. Ent tagasi Eestisse sõites käiakse nii laeva kaubanduses kui ka ühest söögikohast teise suuresti maskita. Ma ei anna siinkohal hinnangut, kas regulatsioonid on proportsionaalsed või mitte, küll aga näeme kinnitust: kui me tahame maskikohustust, peame seda ka hoidma. Kohustuse taaskehtestamine (nagu varasügisel veenduda võisime) on valulik ettevõtmine. Inimkäitumisega seostub aga teinegi tähelepanek: palju on räägitud sellest, milline saab olema meie elu – nii-öelda uus normaalsus –, kui koroonapiirangud üldiselt leevenevad.

Et kas ja kuidas inimesed liiguvad. Minu viimane kogemus kinnitab küll, et inimesed reisimisest ei loobu – laev oli nii rahvast täis, et isegi tavapärast Rootsi laua õhtusööki ei õnnestunud seekord saada. Õnneks on laevas söögikohti teisigi.

Muide, Tallink teatas äsja, et paneb viieks nädalaks – 11. jaanuarist 17. veebruarini – Stockholmi liini kinni. Luban endale siiski äsjase kogemuse pinnal ennustuse, et juba järgmine aasta tuleb laevakompaniile ka majandustulemuste mõttes kõvasti parem. Võrdlusbaas on ju ka üsna madal.

Märksõnad
Tagasi üles