AARNE MÄGI ⟩ Hea, kui on, mida oodata

Aarne Mägi Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Mõni hea sõna öelda ei ole üleliia palju. Põhjust pole vaja, lihtsalt öelda, sõpradele, tuttavatele, perele, iseendale…“ kirjutab teatrimees Aarne Mägi.

Mis juhtub siis, kui ehitud jõulukuusk toas mingil põhjusel ümber kukub? Arvan, suurt ei midagi. Mõned ehted lähevad katki, kuusk tõstetakse uuesti püsti, tuvastatakse kukkumise põhjus, likvideeritakse viga ja pühademeeleolu ajalukku talletatakse veidi teistsugune seik.

Teistmoodi on kukkumised meie sees, neid valutundeid mõne minutiga korda ei tee. Olen oma elu jooksul tahtmatult nii mõnelegi haiget teinud. Hiljem kahetsemine toimunut vaevalt paremaks muudab. Nii lihtsalt on, oli, juhtus. Loodan, et mõned head teod on ehk ka olnud või olemas siiani. Hea tegu võib inimesel juhtuda teadlikult või juhuslikult. Mõlemal puhul on tulemus igatahes HEA.

Kõnnin mööda Kuressaare linna, maskides inimesed väljuvad kauplusest, mask lennutatakse prügikasti või taskusse järgmist korda ootama. Poest väljub üks vanem proua, libastub päris ukse ees. Lähedal olev koolipoiss ruttab teda toetama, olukord laheneb hästi, proua kohendab poekotti, nooruk lippab juba oma teed, proua hüüab tänuks veel järele, poiss vaatab jooksusammul tagasi, viipab käega lehvitades ja kadunud ta ongi. Aga ta naeratus jääb maha, arvan, et meisse kõigisse, kes toimunut lähemalt või kaugemalt nägid.

Koer jalutab tänaval, jääb seisma, vaatab mind, liputab saba – nagu teaks, et olen poest lõunasöögiks ostnud kolm küpsetatud verivorsti. Vaatan koera, tema mind, ja üks verivorst rändab peni lõugade vahele. Koer jookseb minema ja mul on tuju hea. Päev on korda läinud, vähemalt minu jaoks.

Mõned aastad tagasi, ühes Indohiina poolsaarel asuvas riigis tabasin end olukorras, kus mõtlemine muutus naudinguks. Mõtted loksusid mu peast läbi nagu Inle järve tasased lained. Kõik mõtted, head ja halvad, kurjad ja lõbusad. Ja ma ei andnud neile hinnanguid, kõik olid võrdsed. See tunne kestis mitu päeva, saabus minusse järsku ja lahkus sama ootamatult, kui pärast kojujõudmist mingil põhjusel tõsiselt vihastasin. Ja läinud see oli. Ning tagasi pole tulnud. Aga mingitel hetkedel ma tajun seda, ka siis, kui üks koeranäss, verivorst hambus, kuskile kaugusesse jookseb.

Olgu siis sel aastal ilusam minek,

hea et jääks kõigist meist maha.

Siis on ka uuel ehk lõbusam tulek,

julgelt saab vaadata ette ja taha,

tundmata piinlikkust, häbi.

Hea, kui on, mida oodata,

isegi siis, kui miski saab läbi.

Kõike head.