ÜLO TUULIK ⟩ Eestlaste kannatlik meel aitab toime tulla ka koroonaga

Ülo Tuulik Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“1940. aastast alates läbi pika ajalooperioodi liikus suur hulk eestlaskonnast ringi maskiga. Piltlikult öeldes on meil praegu taas säärane aeg kätte jõudnud,” tõdeb oma aastalõpumõtiskluses kirjanik Ülo Tuulik.

Kui lõppevale aastale tagasi vaadata, võib öelda, et kogu meie elule on pannud pitseri koroonaaeg.

Koroona oma nii vaimsete kui ka füüsiliste piirangutega, eelkõige aga liikumispiirangutega, millega inimene vabas maailmas pole harjunud, on sundinud meid varasemast enam tegelema kahe, teatud mõttes isegi kasuliku asjaga.

Esiteks on viimasel ajal järsult laienenud siseturism. Inimesed tahavad liikuda ja paari aastaga on nad oluliselt rohkem õppinud tundma oma kodukohta. Ja teiseks, kui te istute meditsiinilises vangistuses, hakkate paratamatult mõtlema kogu oma senise elu peale. Te mõtlete, mis on teiega juhtunud varem. Teile meenuvad nii head kui ka halvad mälestused. Koroona on loonud meile aja põhjalike eneseanalüüside tegemiseks.

Käes on hirmu- ja ohusajand

Minu üks lemmikkirjanikke on Albert Camus. Ühes kirjatükis on Camus kirjutanud, et sajandid jagunevad konkreetsete nimede alla. Nii näiteks on 17. sajand matemaatikasajand ja 18. sajand bioloogiasajand. 19. sajandit peab Camus loodusteaduste sajandiks, 20. sajand on aga tema arvates hirmusajand, õigemini hirmu- ja ohusajand.

Praegu me ikka veel täpselt ei tea, millega koroona lõpeb. Seepärast võime õigustatult, vähemalt praegu, aastasaja alguses, ka 21. sajandit nimetada hirmu- ja ohusajandiks. Ka praegu peame me kõikjal olema ettevaatlikud, järgima täpselt reegleid, mida me vaba maailma kodanikena väga ehk teha ei sooviks. Seega võib öelda, et Camus' poolt möödunud sajandi kohta öeldu pikeneb ka praegusele sajandile.

Koroonaaeg on raputanud meie ühiskonda, kus kõik tundus väga stabiilne olevat, kus nii kangelastel kui ka ebaõnnestunutel oli oma koht kindlalt teada. Lisaks on see aeg Eesti ellu toonud uusi kangelasi. Võtame näiteks professor Irja Lutsari, tuntud arsti Arkadi Popovi või meie Kuressaare haigla arsti Edward Laane.

Ühel hetkel on need inimesed meie tähelepanu pälvinud, mille nad on ausalt ära teeninud. Varem me ei osanud ehk arvatagi, mida nad suudavad ära teha.

Ja veel. Praegu oleme me kõik sunnitud avalikes kohtades liikuma maskides. Kuid mulle tundub, et eesti rahvas on ajaloos ka varem sattunud olukorda, kus ta on olnud sunnitud maskides ringi liikuma.

Pean silmas 1940. aastat, kui muutus meie riigikord ja sisse tulid võõrad väed koos oma filosoofia ja elukommetega. Kõigele sellele tuli ju kuidagi reageerida. Reageerida eestlasele omaselt rahumeelselt, kuid ilmtingimata sisemise protestiga.

1940. aastast alates läbi pika ajalooperioodi liikus suur hulk eestlaskonnast ringi maskiga. Nägu, mida inimesed näitasid avalikkusele ja ajakirjandusele, oli hoopis teine kui siis, kui räägiti omavahel. See oli ju maskide kandmise aeg.

Piltlikult öeldes on meil praegu taas säärane aeg kätte jõudnud. Tõsi, seekord hoopis teistel põhjustel. Omal ajal aitas aga kannatlik meel meil oma riiki taastada. Arvan, et just eesti rahva kannatlik meel on peamine elutarkus, mis aitab meil lõppkokkuvõttes ka koroonaga toime tulla.

Foto: Aare Martinson

Kui aga rääkida, mis sündmused meid tuleval aastal ees ootavad, siis minul isiklikult seisab ees kaks meeldivat kohustust.

Üks nendest on Juhan Smuuli 100. sünniaastapäev. Seda tähtpäeva peetakse 18. veebruaril Kuressaare teatris, kus üle pika aja etendub Smuuli näidend "Lea".

Teater on juubeliürituse nimeks pannud "Juhan Smuuli uuestilugemine". Smuul lahkus meie hulgast juba 50 aastat tagasi. Ma kujutan ette, et veebruarikuine üritus Kuressaare teatrimajas saab olema äärmiselt põnev ja huvitav. Ja mis peamine – tagasihaaravalt analüüsiv, et oskaksime seda suurt kirjanikku näha õiges valguses, sest siiamaani on suhtumine Smuuli olnud pisut ettevaatlik.

Ettevaatlik on oldud nii Smuulist rääkides kui ka teda lugedes, kuna kogu tema teadlik elu langes nõukogude aega. Ent me peame vaatama, mida tema sel perioodil tegi, kuidas tema suutis toona teenida eesti rahvast ja eesti kirjandust. Ajaloo mõistes on see äärmiselt oluline.

Milline on kirjaniku roll?

Järgmise aasta lõpul 8. oktoobril möödub aga 100 aastat Eesti Kirjanike Liidu asutamisest.

Olen teatud ajaperioodil kuulunud kirjanike liidu juhtkonda ja töötanud seal välissuhete sekretärina. Siinkohal meenub, kuidas me 25 aastat tagasi erilise pidulikkusega tähistasime kirjanike liidu 75. sünnipäeva. Üritus toimus Estonia kontserdisaalis, kus meile laulis kuulus meeskoor RAM ning president Lennart Meri pidas talle omaselt sisuka ja elegantse kõne.

Mäletan, et vaid mõni päev hiljem tähistas Soome Kirjanike Liit oma 100. juubelit. Ka meid kutsuti pidustustele.

Olime Helsingis sealse kirjanike liidu 100. asutamispäeva hommikul. Hotellis mõtlesin, et huvi pärast heidan pilgu Soome suuremale ajalehele Helsingin Sanomat, kuulan raadiot ja vaatan telerit, et teada saada, mismoodi soomlased, kes kõike oskavad meeles pidada, seda sündmust tähistavad ja meeles peavad.

Toona sain ikka suure üllatuse osaliseks. Mitte kuskil ei olnud sõnagi sellest! Hakkasin siis mõtlema, kui oluline oli läbi nõukogude perioodi Eesti Kirjanike Liit. Milline oli siis tema sotsiaalne roll ja mis tähendus oli nõukogude ajal kirjaniku sõnal.

Soomlased korraldasid ilusa restoraniõhtu, kuhu oli kutsutud rohkesti külalisi. Kuid Soome avalikkus kirjanike liidu aastapäeva ei tähistanud. Mind väga huvitab, et kui meie oleme nüüd jõudnud 100. aastapäevani, siis mis toimub 8-ndal oktoobrikuu päeval Eesti meedias?

8. oktoobril 1922, kui kirjanike liit meil asutati, oli sel liikmeid 33. Tänase seisuga on Eesti Kirjanike Liidul juba 333 liiget. Minu meelest on seda natuke palju. Isiklikult näeksin, et sõel, millega kirjanikke liitu vastu võetakse, peaks olema mõnevõrra tihedam ja nõudlikum.

Tundub, et tänapäeval on kirjaniku roll ühiskonnaelus vähenenud, võrreldes sellega, mis ta oli mitukümmend aastat tagasi. Kirjaniku sõnal ei ole enam sellist kaalu. Meie sõna ei oodata sel kombel, et sellesse sõnasse võiks mahtuda rahva mingisugune salajane unistus või tõeotsimine, nagu omal ajal otsiti tõde sõna otseses mõttes kirjaridade vahelt.

Sügisel me saamegi näha ja kuulda, kas Eesti ühiskonnas on olemas mingisugune püsiv mõistmine ja arusaamine või isegi tänulikkus kirjaniku töö vastu, mida ka mina tagasihoidlikul kombel läbi elu olen teinud.