REPLIIK ⟩ Kas minna kooli kahel jalal, rattal või neljal rattal?

1, 2 ning 3 kilomeetri raadiused Nooruse koolist. Foto: Nooruse kool

Teisipäeval, 19. oktoobril 2021 toimus Nooruse kooli hoolekogu selle õppeaasta esimene koosolek. Osales umbes 35 kutsutut ja seatut. Arutati tähtsaid asju. Muu hulgas kipub enamasti igal aastal tulema jutuks ka liikluse olukord kooli juures, eriti hommikuti, kooli tulemise ajal. Ehk siis ummikud. Kes oma lapsi esimeseks tunniks autoga kooli toovad, need saavad aru, millest jutt.

Tõusin püsti ja esitasin auväärsele seltskonnale küsimuse: kes teist, lugupeetavad, toovad oma lapse(d) autoga kooli? Valdav osa kohalolijatest tõstis käe.

Küsisin siis teise küsimuse: kes teist, lugupeetavad, elab koolist kaugemal kui kolm kilomeetrit? Tõusid üksikud käed.

(Kolm kilomeetrit sellepärast, et koolilapsena sai omal ajal Reekülast, kus algklassiõpilasena elasin, Kaali kooli iga jumala päev jala, rattaga või suuskadega käidud. Me läksime üle põldude, mööda pisikest jalgrada otse ning see tee oli umbes kaks ja pool kilomeetrit pikk. Või läksime ümbert, läbi Kõljala, mööda kruusateed ja see tee oli umbes kolm kilomeetrit pikk. Igal koolipäeval, vihma ja lumega, tuules või päikesepaistel. Ja meil oli tore, läbiproovitud värk. Muidugi oli sel ajal ka taevas sinisem, rohi rohelisem ja tüdrukud ilusamad, aga see selleks.)

Ütlesin siis kohalolijaile, et auväärsed hoolekogu liikmed, ärge tooge oma lapsi autoga kooli, näidake kõigile lastevanematele eeskuju ja kõnealust hommikuste ummikute probleemi enam ei ole, tehkem mingi üleskutse vms. Me oleme ju “tervist edendav kool”, “liikuma kutsuv kool” ja muidu ka tublid.

Jala või jalgrattaga kooli tulek ja koolist minek on jõukohane enamikule meie linna piires elavatele õpilastele. Liikumine, värske õhk, tarkuste talletamiseks väljapuhanud aju – kena ju. Umbes 850 särasilmset ja punapõskset ja rõõmsameelset õpilast ja kolleegi – ja nii igal hommikul! See mäng väärib küünlaid, auväärsed ja lugupeetavad. Teeme selle ära.