ANDRES SEPP ⟩ On asju, mida ei tohi enda teada jätta

Foto: Pixabay

Tänases lehes on lugu, mida kirjutades tundsin sügavat viha ja vastikust. Uurimisega tegelenud politseinik ja süüdistuse kohtusse viinud prokurör tunnistasid, et see oli viimaste aastate üks rõvedamaid kuritegusid Saaremaal. Vähemalt nendest, mis on üldse avalikkuse ette jõudnud.

Meestel ei olnud lapsevägistamisest mugav rääkida, minul kuulata ja kirja panna. Siiski rääkisid prokurör Rainer Amur ja politseiuurija Priit Sepp juhtumist avatult, sest nende eesmärk on kõigile südamele panna: õudused juhtuvad siinsamas, meie oma lastega ja valusalt tihti on kurjategijad ohvrile lähedased inimesed.

Nad kutsuvad üles ohumärke tähele panema ja infot spetsialistidega jagama. Muu hulgas ütleb prokurör ka seda, et infot kuritegude kohta ei tohi keegi enda teada jätta. Jah, seaduse silmis ei juhtugi võib-olla midagi, sest keegi ju ei tea, et sa tead. Kuid südametunnistus peaks meil kõigil olema.

Selles uurimises näiteks ilmnes, et lapsevägistaja oli varem ligi tükkinud tuttava naise alaealisele tütrele. Kiitnud tõelise "onu Heinona" tema kehalist arengut. Ka selliseid väikesi viiteid ja vihjeid peaksid kõrvalised inimesed tähele panema ja politseile neist teada andma. Jah, need võivad ju olla "süütud" suusoojaks öeldud rumalused, kuid samas võib neist areneda tõsine asi.

Samas kriminaalasjas ilmnes veel üks varasem juhtum alaealise tüdrukuga, kuid see oli juriidiliselt paraku aegunud ja süüdistusse ei saanud seda kuriteoepisoodi lisada. Kurjategija karistamise seisukohalt ei olegi ju vahet, mitu episoodi õnnestub uurijatel tagantjärele ära tõestada, hoopis olulisem on märgata ohumärke juba varem. Siis on suur tõenäosus, et mõni järgmine kuritegu jääb olemata. Olgu see siis vägistamine, tapmine või jõhker peks.

Märkame ja hoolime!