/nginx/o/2020/04/01/13036103t1hc716.jpg)
“Mõiste “rohepesu” tähistab sellist PR- või turundustegevust, kus avalikkusele jäetakse eksitav mulje, nagu oleks antud tegevuse, tootmise või toormehanke viisid loodussõbralikud, lähtuvad parimast ökoloogilisest teadmisest ning tahtest. Kus valeinfo abil luuakse loodusvaenulikule tegevusele või kaubale kõlvatud konkurentsieelised või eksitavad õigustused kasutuselevõtuks,” kirjutab sõrulane Kaupo Vipp.
Varem peeti normaalseks, et PR-tegevuste ja reklaamide puhul polnudki sõna-sõnaline tõesus ülearu oluline. Ökoloogilistesse küsimustesse puutuvalt on taoline eksitamine aga õigusega taunitavaks muutunud, sest see kahjustab avalikkuse huve.
Siiski on rohepesu just nüüd, koos rohepöördega, erilise hoo sisse saanud. See avaldub eelkõige mitte toormehangete või kaupade tootmise ilusaks valetamises (mis küll endiselt jätkub), vaid konkreetsete poliitikate, projektide või tegevuste kohta käiva info moonutamises, osalises varjamises või koguni salastamises. Meilgi Eestis on tekkinud selliseid pretsedente Suurt Raha kaasavate projektidega, olgu need supertehased, hüperraudteed, megametsaraied või gigatuulikupargid.
Tajudes elanikkonna kahtlevat või tõrjuvat hoiakut mingi gigantomaaniast pakatava ja keskkonnahoiu mõttes küsitava väärtusega projekti suhtes, asutakse seda läbi suruma teavet moonutades ning projektide teele jäänud kogukondade tahtest jõuga üle rullides. Taastuvenergia teemadel on Eestis laialt tuntud massilise metsade ahju ajamise mure koos taolise “roheenergeetika” kahjudega elurikkusele. Kuid energiakriisis on nüüd veelgi aktuaalsemaks kerkinud rohepesu, mis seondub gigantsete (mere)tuuletööstuste projektidega.
Elektrituulikute (patenteeritud 1891), nagu ka päikesepaneelide (1887) ning elektriautode (1838) arendamisest ja kasutamisest loobus tööstusühiskond 20. saj esimesel veerandil. Lihtsalt nende kasutegur ja käsitlemismugavused olid väga kehvad võrreldes naftapõhiste tehnoloogiatega, mis toona laiemasse kasutusse ilmusid. Jõudnud tänaseks nafta- ja kliimakriisini, oleme me esmakordselt inimkonna ajaloos sunnitud pöörduma tagasi varem kehva kasuteguri tõttu hüljatud tehnoloogiate juurde. N-ö roheliste algpõhimõtete, taastuvenergia eripärade ja lokaalsete huvidega arvestamise asemel kipuvad aga esiplaanile kerkima hoopis globaalsete investorite huvid.
Investeerija vaatevinklist on loomulik soovida, et tuulikud paikneksid võimalikult madalas meres, rannale lähemal, kontsentreeritumalt koos ja et iga tuugen pargis oleks võimalikult suure nimivõimsusega (seega ka suuremate mõõtmetega). Nii saab allpool hoida pargi ettevalmistuse, püstituse, kaablitrasside rajamise ja hiljem ka hooldamise maksumust võimsusühiku kohta (tänaste, nimivõimsusega kuni 14 MW tuugenitest koosnevate tuuleparkide rajamiskuluks oletatakse ca 1,4 mln €/1 MW). Loomulikult huvitab investorit kasum, seega ka toodetud elektri müümine avatud turul, maksimaalset hinda pakkuvale ostjale, selleks toimiva suure tsentraliseeritud võrgu kaudu. Huvitumata rannalähedase hiid-tuulepargi mõjudest keskkonnale või inimestele.
Ja ajal, mil tuult on liiga vähe või liiga palju selleks, et tuulikud voolu toota saaks, tulgu see kuskilt mujalt. Näiteks varasema ületootmise arvelt salvestusseadmeist või mingitest varu-tootmisvõimsustest. Kuid varuvõimsused või salvestusseadmed tähendavad tegelikult topelt-tootmisvõimsuse ülalhoidmist ja vastavat hinnalisandit tarbijaile.
Tsentraliseeritud ja unifitseeritud energiavarustuse peaksid hoopis asendama hajutatud, lokaalsed, autonoomsed, reeglina kohalike kogukondade ja ettevõtjate poolt käitatavad energiatootmised, mis lähtuvad oma sisendite ja tootmisviiside valikus kohaliku elu-olu võimalustest ja vajadustest ning kohalike kogukondade huvidest. Elektri tootmisel ja kasutamisel tähendaks see pigem keskkonnaoludest sõltumist kui seniste mugavuste ja 24/7 varustatuse jätkumist.
Algselt peetigi taastuvenergiatele taandumise enesestmõistetavaks osaks energiatarbimise hulga ja mugavuste väga olulist koomaletõmbamist kõiges ning kõikjal. Täna püüab vastav PR jätta avalikkusele muljet, nagu oleks meil võimalik vahetada fossiilkütuste sisend taastuvate vastu, loobumata senistest tarbimismahtudest ja -mugavustest.
Kahjuks pole isegi tuule- ega päikeseenergia seadmed tegelikult ei taastuvad ega ka isetekkivad. Neid toodetakse ja püstitatakse, kasutades suurt hulka fossiilkütuseid ning haruldasi maavarasid. Nende eluiga piirdub ca 25 aastaga, misjärel tuleb nad utiliseerida. Taaskasutada suudetakse vaid tühist murdosa neile kulunud maavaradest. Seetõttu on nende massiline tootmine juba praegu viinud vastavate toormete nappuseni. Püüd katta nende toel kogu praeguse fossiilsisendi maht tähendaks ökosüsteemide kordi hullemat pahempidi keeramist, kui see toimus meid tänaste keskkonnaprobleemideni toonud toormehangete puhul. Ja kõik faktipõhised uuringud näitavad, et ikkagi jääks sisendi senise kvantiteedi hoidmine taastuvenergiate toel saavutamatuks. Rääkimata veel salvestustehnikate ja asendustootmiste loomisest ajaks, mil tuule või päikesesisendeis on pausid. Meil lihtsalt pole võimalik planeedist selleks vajalikes kogustes ressursse välja väänata. Isegi juhul, kui me ei peaks probleemiks taoliselt hangitud elektri kõrget hinda ega kaasnevaid keskkonnakahjusid. Vastupidise tehno-utopistliku paradigma levitamine ja hiigeltuuleparkide promomine on osa nähtusest nimega rohepesu.
Loosungi all “pärast meid tulgu või veeuputus” looks selline utopism küll ajutise turvasadama globaalsele Suurele Rahale, kuid kokkuvõttes tõrjuks kohalikke taastuvenergia arendajaid ja hävitaks planeedi elukeskkonda.