Kirjutame seda teksti emakeelepäeval, et mälestada naistepäeval meie seast lahkunud muhulast, luuletaja Irma Järvesalu.
Irma emakeel oli muhu keel, selles väljendas ta end nii, et see tõi teinekord pisara silma. Ta elas muhu keele ja pärimuse sees, kogus seda ümbritsevatelt, meenutas oma esivanemate öeldut ja tehtut, andis seda edasi nii luuletuste, kogumike, ajalehekirjutiste kui ka lihtsalt jutuajamiste ja telefonikõnede kaudu.
Irma kõned – neile, keda ta kõige rohkem meeles pidas – võisid küll tulla teinekord ootamatul ajal, näiteks kell seitse hommikul, kui teise elurütmiga vastuvõtja veel midagi mõistlikku vastu öelda ei suutnud, aga need kõned olid ikka kui üks helge valguslaik päevas.
Irma otsis ja leidis enda ümber alati positiivset ning andis seda edasi ka teistele. Tema eriline oskus olla pisimagi lahkuse või vastutuleku eest tänulik võiks olla eeskujuks meile kõigile. Viimasel ajal olidki tema kõned pigem nagu valguse ja headuse loitsimine, heade sõnumite ja tänu edastamine teiste ja enese kinnituseks.
Irma luulekogu “Kui üksik tindikala” toimetajaks olnud emakeeleõpetaja Signe Söömer kirjutas: “Irma oli vahetu ja siiras, suure väe ja südamega inimene, kes ammutas jõudu oma kodusaare loodusest.”
Irma oli pärit Muhu saarelt Tupenurme külast ning elas seal suurema osa oma elust. Ta on õppinud Piiri ja Hellamaa koolis, Orissaare keskkoolis, Tallinna kalatööstuslikus merekoolis ning Tallinna tehnikaülikoolis, erialaks toiduainete tehnoloogia. Tema tööelu kulges laborandi, keemiku ja keemiaõpetajana.
Ajakirjandusliku töö, kodulooliste uurimuste ning luulekogude avaldamiseni jõudis ta pensionipõlves. Tema sulest on ilmunud palju kaastöid ja portreelugusid Muhu inimestest ajalehtedes Muhulane, Meie Maa ja Saarte Hääl (Oma Saar). Väga väärtuslikud Muhu pärandkultuuri jäädvustused on tema “Muhu meistrid” (2001) ja “Muhu meistrid II” (2005).
Irma Järvesalu avaldas kokku kaheksa luulekogu: “Mere lapsed” (1998), “Mere hääl” (2002), “Minu saar” (2002), “Rannakarbid” (2003), “Nänne kink oo need õhtad” (2006), “Kui üksik tindikala: luulet” (2008), “Õuemärgid paljast püüdvad merd” (2013), “Üheskoos” (2017). Kõik luulekogud, v.a “Üheskoos” on tänu Eesti rahvusraamatukogule digiteeritud.
Irma luulet on järjepidevalt ilmunud ka ajalehes Muhulane ja ajakirjas Looming (5/2012, lk 671–672). Luuletuse “Meri kohiseb so sihes” on viisistanud Mari Kalkun ja Nathan Riki Thomson, laul on ilmunud Mari Kalkuni & Runoruni albumil “Tii ilo” (2015).
Oma kultuuriloolise tegevuse, eeskätt aga meie murdeluule edendamise eest on Irma Järvesalu tunnustatud 2006. aastal Muhu valla kultuuripreemiaga ning 2016. aastal sai ta Hendrik Adamsoni nimelise XII murdeluulevõistluse peapreemia.
Lõpetuseks aga jäägu Irmat teele saatma teise Muhu luuletaja, Lõetsa Matsi Peeter Dudniku read laulust “Kõikse kallim...”:
Ning kui ükskord minu maised jäänused
on pühast leegist võtnud tuld,
siis lahkun ära rahu rannale,
saan sinu sängi, Muhu muld.