Euroopa uus narratiiv? ⟩ Mitte ainult kannatused ei ühenda eurooplasi, vaid juba nende leevendamine

, kolumnist
Copy
Erkki Bahovski
Erkki Bahovski Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

“Kui lõppes külm sõda, hakati Euroopale otsima ühist ajaloolist narratiivi. Sellist, mis ühendaks sõdadest puretud kontinendi,” kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

Positiivne oli selles püüdluses kindlasti asjaolu, et 20. sajandi ja ka varasemasse ajalukku kirjutati rohkem sisse Ida-Euroopat. Lääne autorid hakkasid mõistma, et näiteks Teises maailmasõjas toimus teisigi tähtsaid sündmusi peale Normandia dessandi ja tegelikult otsustati selle sõja saatus – vähemalt Euroopas – Ida-Euroopas.

Teiseks mõttesuunaks oli ühendada Euroopa läbi kannatuste. Selleks pidi saama holokaust ja Natsi-Saksamaa kui kurjuse kehastus. Oli ju Lääne-Euroopa poliitiline ja majanduslik integratsioon leidnud aset just eeldusel, et tuleb vältida nii holokausti kui ka selle teostaja uuestisündi.

Ukraina sõda muudab kõike

Ent nii üllas kui holokausti kui ühise narratiivi idee ka ei olnud, tekkisid selle narratiivina rakendamisel raskused. Esmalt muidugi Ida-Euroopas, kus nii mitmeski riigis peeti kommunistlikke kuritegusid ja Nõukogude Liitu suuremaks kurjuseks kui holokausti ja Natsi-Saksamaad. Teiseks probleemkohaks oli Ühendkuningriik, mis polnud kogenud natslikku okupatsiooni, ja see viis lõppetulemusena Brexitini.

Teises maailmasõjas neutraalseks ja okupeerimata jäänud riike puudutas holokaust erinevalt – Rootsit juute päästnud Raoul Wallenbergi kaudu, Šveitsi sinna viidud natsikulla kaudu ja Hispaaniat Franco koostöö tõttu Hitleriga. Ent need riigid ei kogenud holokausti kindlasti sel kombel nagu need riigid, mis langesid natside okupatsiooni alla.

Holokaustiga kaasnes veel massikultuuris kasutatud kuvand natsidest kui absoluutsest kurjusest. Kui taheti kujutada halbu tegelasi ja muid ideid ei olnud, siis ajasid natsid alati asja ära. Saksamaa pingutab siiani, et sõjasüüdlase silti maha pesta.

Nüüdne Ukraina sõda võib seda kõike muuta. Tekkinud on uus narratiiv ja hoolimata tõigast, et muu Euroopa pole – veel? – kogenud Venemaa agressiooni, on kõigile näha ukrainlaste kannatused Vene pommide all. Mis veelgi tähtsam, sisuliselt puutuvad kõik Euroopa riigid kokku Ukraina sõjapõgenikega. Mitte ainult kannatused ei ühenda eurooplasi, vaid juba nende leevendamine.

“Ukraina sõda annab lootust veel teisele narratiivile – et lääneriikide inimesed ei arvaks, nagu oleksid kõik inimesed Poolast ida pool venelased. Ka eestlasi on peetud venelasteks.”

Ses plaanis on tähelepanuväärseim Saksamaa otsus anda Ukrainale relvi ja loobuda Nord Stream 2 käivitamisest. Pärast Teist maailmasõda võttis Lääne-Saksamaa selgelt patsifistliku hoiaku. Suhteid Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaaga loodeti parandada majandusliku integratsiooni kaudu.

Ukraina sõda tegi selgeks, et patsifistlik poliitika on vananenud ja majandusliku integratsiooni oma läbi kukkunud. Õnneks said sakslased sellest aru pigem varem kui hiljem. Muidugi ei tasu olla uue narratiivi suhtes liiga optimistlik. Ukraina sõda veel kestab ja me ei tea, missuguse tulemusega see lõpeb. Teine maailmasõda vältas kuus aastat ja selles hukkus umbes 60 miljonit inimest.

Ukraina sõda on väldanud kolm nädalat ja selles on hukkunud kümneid tuhandeid inimesi.

Ent oluline on, et Ukraina sõda on värske kogemus. Teist maailmasõda mäletavad meie seas juba vähesed, rääkimata poliitikutest, kes langetavad otsuseid. Ukraina sõda on aga nende elus sündmus, mis jääb eluks ajaks meelde.

Ajalooõpikud, poliitikakäsitlused ja igasugused rahvusvaheliste suhete teooriad kirjutatakse Ukraina sõja tõttu ümber. Holokausti ja kommunistlike kuritegude kõrvale astub värskem kogemus – ukrainlaste kallal toimepandud sõjakuriteod.

Kõik ei ole venelased

Ukraina sõda annab lootust veel teisele narratiivile – et lääneriikide inimesed ei arvaks, nagu oleksid kõik inimesed Poolast ida pool venelased. Ka eestlasi on peetud venelasteks, rääkimata siis sellest, nagu suudaks keskmine lääne kodanik teha vahet ukraina, vene ja valgevene inimestel ja keelel. Nüüd, kui Venemaa sõdib Ukrainaga, on seda väga keeruline kujutada ühtse Venemaana.

Ärgu unustatagu siiski, et põhjus, miks Euroopa võib saada endale uue narratiivi, seisneb ukrainlaste otsuses lõimuda läänega ja kangelaslikus vastupanus Vene agressorile. Euroopa pole uut narratiivi ise välja mõelnud, see tuuakse talle koju kätte põgenike näol ja teleriekraani vahendusel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles