Ehkki Eesti esimene ametlikult toodangut andnud tuuleturbiin aeti 2002. aasta suve lõpul püsti Sõrves, kerkis esimene tuulepark paar kuud hiljem hoopis Virtsu. Nüüd, mil tuulikuid mõlemal pool merd omajagu ja ka esimene merepark ähvardab kõrguda justnimelt saarlaste “maailma äärele” Sõrve, on paslik anda sõna neile, kes esimese tuulepargi tuules elanud needsamad 20 pikka aastat.
“TUULIK ON TORE KÜLL, KUI TA ON MINU OMA JA MINU ÕUES”
Varakevadiselt kargel, päikselisel ja pigem tuulevaiksel hommikul sätime end Saaremaalt Virtsu. Kaasas sportlik küsimus: “Kuidas tunne on?”
Virtsu patrioot ja kohaliku arenguseltsi eestvedaja Jüri Mõniste ei pea paljuks saarlastega trehvata. Ütleb koguni, et tal üks kohalik meile veel, staažikas kutseline kalur ja muidu tõsine mees Uno Tali, kes elanud sellesamuse esimese tuulepargi kõrval kõik need 20 pikka aastat. Tegelikult elas ta seal muidugi ka enne seda, kui tuulikud tulid, kuid see on juba teine lugu. Jüri kutsub meid tuulepargi väravasse, Merepuiestee lõppu, ja sinna me suundumegi.
Täpselt keskpäeval keerab Jüri oma auto kohta, kuhu lubas tulla, ning astub viimasele krõbedale lumekoorikule, mis üksikute puude varjus veel sulama pole suutnud hakata. Kevadest elevil linnud sädistavad vähemalt hetkel valjemini, kui vuhisevad paarsada meetrit eemal asuva esimese tuuliku labad.
Uno jõuab samuti, kaks nappi minutit hiljem. Surub käe tervituseks pihku ja sama teeb ka Jüri.
Muidugi mäletavad mehed, kui esimest tuulikut Virtsu, Uno koduaia taha püstitama hakati. “Oi-oi, see oli laulupidu!” tõdeb Jüri. “Keegi polnud elus sellist tehnikat näinud. Kui esimest püsti aeti, siis rahvas oli kohal ja vaatas pealt. Teised pandi juba vaikselt püsti,” meenutab ta.
Karta ei osatud nagu midagi. Või siis kardeti vaid seda, mida räägiti. “Näiteks päikese varjust ei rääkinud keegi sõnagi. Nagu varem poleks midagi sellist olnud. Aga eks nad räägivadki seda, mida tahavad,” leiab ta.