DANIEL KÕIV ⟩ Mart Helme, иди...

Daniel Kõiv. Foto: Erakogu

"Ma olen end pikalt kogunud, pikalt ja tõsiselt kaalunud, kas peaksin nendel teemadel sõna võtma. Tänaseks on selge, et siin ei ole midagi kaaluda, siin peab tegutsema," kirjutab ühiskonnaaktivist Daniel Kõiv Facebookis.

Niisiis alustan päris algusest.

Butša massimõrv, genotsiid. Ma olen tänaseks läbi vaadanud vahest iga pildi, mis mulle läbi avaliku meedia kättesaadav oli. Ma nutsin, olin raevus, aga ma sundisin end vaatama neid jõledaid kaadreid lastest, naistest, meestest, taatidest ja memmedest, et vähegi tunda seda valu, mida tunnevad ukrainlased igapäevaselt. Ma uurisin ja lugesin Irina Filkina kohta, kelle punaseks värvitud küüntega käest tehtud foto sotsiaalmeedias kiiresti levis. Paljud ehk ei tea, et tema sünnipäev oleks olnud 1. aprillil. Ta oleks saanud 53-aastaseks, kuid okupandid tapsid ta 5. märtsil. Tänaseks on Butšas leitud üle poole tuhande surnu ning kahjuks on see arv jätkuvalt suurenemas. Vaid tohutute surmadega pole asi piirdunud, avalikkusse jõuavad aina rohkem Vene sõdurite toimepandud jõhkrad piinamised, kus tsiviilisikutelt on lõigatud peast kõrvu, rebitud välja hambaid ja lõigatud otsast sõrmi.

Vägistamine

Puhtalt Butšas on tänaseks rasestunud üheksa tüdrukut või naist, kuid Vene okupatsiooni jooksul vägistati seal süstemaatiliselt vähemalt 25 naisterahvast. Vene sõdurid kinnitasid neile, et nad vägistavad neid senikaua, kuni neiud jõuavad hetke, kus neil ei teki enam iial soovigi astuda kellegagi seksuaalvahekorda, et ära hoida uute ukraina laste sündi. Mul on samuti erksalt meeles lugu imiku vägistamisest Pihkva sõjaväelase poolt, kuid ma ei ole valmis ega pole suuteline siinkohal pikemalt peatuma, see on lihtsalt jõle, rõve, hirmus. Neid lugusid on veelgi, kõige õudsemad neist on seotud lastega: nii poiste kui ka tüdrukutega, kuid ei ole kuigi ilusamad lood perekondadest, kus isad on tapetud ja emad vägistatud.

Tärkab meelde Natalja lugu, mis on muuhulgas algatanud ka esimese ametliku uurimise Vene sõdurite toimepandud vägistamise kohta. Tema lugu kajastati pikemalt Postimehes, seega lühidalt. Natalja on 33-aastane, tema abikaasa Andrei oli 35-aastane ja neil oli ühine laps. Ühel päeval astus kaks sõdurit ta majja, nad lasid ta abikaasa maha, misjärel vägistasid Nataljat kordamööda, lahkusid 20 minutiks ning tulid tagasi ja vägistasid veel kord. Natalja poeg ei tea isa surmast siiani, sest nad põgenesid samal päeval linnast pimedas.

Vene saatkond

Niisiis toimus eile Venemaa saatkonna ees praeguseks maailmakuulsaks saanud meeleavaldus naiste vägistamise vastu. Sellele reageeris ka Vene saatkond, kirjutades oma Facebookis: "Vot sellised näevad välja kohalike russofoobide näod." Seega asub Tallinna kesklinnas Vene tänaval asutus, mis nii sõnades kui ka tegudes õigustab ja kaitseb Venemaad, sõda, genotsiidi.

Proovige nüüd mulle palun selgeks teha, mille poolest on selle õuduse õigustajad kuidagigi paremad okupantidest, kes rüüstavad, vägistavad ja tapavad inimesi Ukrainas. Mina neil vahet ei tee. Mul hakkab jõle nii sõduritest kui ka saatkonna töötajatest. Minu arvamus ei muutu, Vene saatkonnal Eestis kohta pole. Ei ole kohta ka Vene tänaval, kuid Tallinna linnavalitsus on jätkuvalt saamatu, sotsid sinna minu soovitud muutusi toonud pole. Kiita saan siinkohal vaid aktiviste, kes Vene tänava sildi asemele käsitsi tehtud Ukraina tänava sildi kinnitasid.

Eesti, Ukraina, maailm

Samal ajal pole ma kunagi olnud nii uhke Eesti üle, nagu olen ma seda praegu. Ma imetlen meie presidenti, peaministrit ja ühiskonda tervikuna. Alar Karise järjepidev Ukraina rahva toetamine sõnades ning tegudes, ka Ukraina külastamine, on tõestanud, et nii mõnigi lääneriik võiks endale sarnase riigipea muretseda. Rääkimata eilsest pildist, kus Alar Karis pusaga "e-estonian" ning koos Läti, Leedu, Poola ja Ukraina presidendiga läänemaailma tõelisi liidreid näitas. Olen südamest tänulik ka, et meie peaminister on täna Kaja Kallas, kelle sõnavõtte jälgin nüüdsest uhkusega ja nii on, et minu arvamus temast kui juhist on tohutult muutunud (paremuse suunas). Ma ei soovi isegi mõelda sellele, mis oleks, kui selles ametis oleks Jüri Ratas, välisminister oleks Urmas Reinsalu ning vabariigi valitsuses räuskaks EKRE.

Tänane Washington Post kirjeldab väga kenasti, kui suurt rolli on mänginud väiksed riigid suurte riikide sõjas. Rääkides faktidest, siis tänaseks on maailma mõistes tilluke Eesti toetanud sõjaliselt Ukrainat 240 miljoni suuruses, mis on pea kaks korda rohkem kui Prantsusmaa või kordi rohkem kui Saksamaa. Tähelepanuväärt on ka eile ilmunud Norstati uuring, millest selgus, et 51% Eesti perekondadest on teinud rahalise annetuse Ukraina toetuseks ja kolmandik on aidanud sõjapõgenikke vajalike esemetega. See on Eesti, mida ma soovisin, kuid siin on ka läänemaailm, mis on jätkuvalt naiivne, lääs, mida ma ei ei soovinud.

Prantsusmaa valimised on kui satiir, kus on valikuks venemeelne Marine Le Pen, kes ka tänases julgeolekuolukorras Krimmi Venemaa osaks peab, ning läänelikule maailmale vastavalt naiivne Emmanuel Macron, kes jätkuvalt suhtleb telefonitsi Putiniga ja Ukrainas asetleidvat genotsiidiks nimetada ei julge. Saksamaast ja Ungarist polegi mõtet vahest pikemalt rääkida, kui gaasist ja naftast sõltumine ning Orbáni sidemed Putiniga nüüdseks Euroopale valusalt tagasi mängivad. Seesama puudutab ka Austriat, mille kantsler hiljuti Putini juures külas käis. Sellegipoolest leidub ka positiivseid näiteid: USA ja Ühendkuningriigid on suhteliselt jõuliselt Ukrainat aidanud ning samuti peab kiitma Soome ja Rootsi kavatsusi liituda NATO-ga.

Lõpetan selle emotsionaalselt ülesköetud sõnavõtu ühe lausega, mille pühendan kunagisele siseministrile: Mart Helme, иди нахуй!