MÄLESTAME ⟩ Unustamatule teekaaslasele, sõbrale ja hingesugulasele

Merike Meriloo Foto: Erakogu

Armas kallis Merike! Kas tõesti ongi lõpp kogu lool? Aga kuhu jäävad siis aastad, mis oldud sai koos? Nelikümmend aastat tagasi saime kokku ja jäimegi kokku – astusime sadu kordi kahekesi (ei, ikka kolmekesi, sest kitarr ikka ka) inimeste ette, et neid rõõmustada, üllatada, hetke nautida.

Kus me küll pole esinenud: juubelitel, sünnipäevadel, kokkutulekutel, avamistel, abielu registreerimistel, kontsertidel. Ainult matustele pole meid pärast esimest korda enam kutsutud, sest ka seal oskasid sa naerma hakata, va vigurvänt!

Sinu naer oli eriline. See tuli südamest nii nagu sinu laulud ja lavarollid. See naer helises kui kelluke ja nakatas kõiki. Ei mäletagi sind ilma naeruta. Iga sinuga koos oldud esinemine muutis argipäevad pühapäevaks.

“Tule Abruka sa, tule Abruka sa! Kas uju või sõida või sõua...”

Kui palju me neid Abruka lugusid esitasime, kuid sina olid alati kõige kõlavamalt naerev kuulaja, kuigi sa olid neid kuulnud ju sadu kordi, leidsid sa neis alati midagi uut, mis sind taas naerma ajas.

Abruka oli kindlasti oluline paik sinu elus. Ja kui nüüd pisut filosofeerida – sa lahkusid meist jüripäeval... Teadagi, millist Jüri ma silmas pean!

“Päevi on halbu, on ka häid. Vahel nukrust täis on nad...”

Ilma selle “Meie hümnita” ei möödunud meil ühtegi esinemist. Sa lihtsalt ei laulnud laulu, vaid sa panid sellesse oma hinge, tunnetasid iga väljaöeldud sõna. Mis südamest tulnud, see südamesse läinud. Eks sellepärast sind tahetigi ikka ja jälle uuesti kuulata.

“Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid, sini-puna-rohelisi mööda maanteid...”

Pärast kooli lõpetamist suunati sind tööle Saaremaale. Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu poleks meie ju kohtunudki ja minugi elu oleks olnud poole vaesem. Sa tulid ja jäid. Sinust sai lugupeetud saarlane, oodatud laulu- ja naljamees igasse seltskonda, armastatud näitleja ja hea sõber paljudele. Eriti uhke olid sa oma emapoolse suguvõsa Muhu juurte üle ja armastasid seda sageli ka välja öelda, eriti kui esinesime Muhu saarel.

“Mitu tuhat, mitu tuhat, mitu tuhat roosiõit, teile ma, teile ma ikka tuua võin! Selge see, selge selge, selge on ju see, parim on mulle Saaremaa koduke!”

Sa olid kõige hoolivam ja soojem ema oma tütrele, vanaema tütretütrele, truu kaaslane teatrile ja muusikale, ustav oma kauaaegsetele sõpradele.

Sa ei olnud kunagi haige. Isegi väikesed külmetused, köhad ja nohud ei takistanud sind lavale minemast. Sa olid alati olemas, sinu peale võis kindel olla.

“Sel künkal algas imeline aas... “

Sina oled sellele künkale kohale jõudnud. Laulad ja lõõritad inglite kooris. Usu, Merike, kuni mina ja teised sinu sõbrad siin maamunal tatsuvad, ei unu ei sina ega sinu laulud.

Jah, kooslaulmisest küll enam ei unista, kuid kõik meie laulud helisevad igavesti hinges, sinu naerupahvakud täidavad südameid ja pähekulunud laule mõttes edasi lauldes meenutame sinu tohutut optimismi ja rõõmsameelsust.

“Pea meeles Colas Breugnoni! Olgu pidugi igakord uus! Ja kuninga kombel troonil, tõsta päikese terviseks kruus! Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee..!”

Kallis Rõõmurullike! Jää hüvasti! Ma tean, sa ei taha, et ma siin nutan ja halan, vaid ütleksid, et võtame parem “poisi” (kitarri) ja laulame üks laul. Ja mina olen kohe nõus, sest teeme seda siis tõesti viimast korda koos: “... ole mu juures, kui on halb, võta mul käest ja lausu head! Hästi ma tunda ennast saan vaid sinu juures!”