Mälestades Merike Merilood

Merike Meriloo Legendikivil. Foto: Enda Naaber Nipsust

Lahkumine on alati eludraama oma suurusjärguga. Kuid see pole jääv, sest just mälestused toovad lohutuse, mis leevendab iga kaotust.

Mäletan, kui Merike laulis – ta säras.

Merike oli naerusuine, artistlik. Merike mängis kitarri. Seepärast palusin ta ükskord, aastal 1998 Loode tammikusse Legendikivi loitsimisele. Ja tunnistasin talle, et selle kivi juures iga külastaja laulab. Nii elavdavad nad legendi lauljast Heli Läätsest, kellele see kivi on pühendet.

Merike oli sõbralik inimene. Ta oli loominguline. Paljud kindlasti mäletavad teda teatrilavalt.

Mulle oli Merike aga lihtsalt hea tuttav, kelle terekäsi oli siiras.

Oo, Merike! Laula end taevastesse kõrgustesse. Sa väärid seda!

Muld küll matab, aga ta paneb ka iga taime õitsema. Võib-olla olid elus... nurmenukk?